Kolmapäev, 22. märts 2017

Tee tulevikku...järjekordne mõtteaines

tee homsesse
Leidsin end kesknädalast. Teagi, kas jälle või juba. Planeeritud ajurünnakute ja kirjutamise (nn loominguline aeg) nädalast ei ole sedakorda asja saanud. Jah, olen nii aju rünnanud ja kirjutanud ka, kuid kõik selle nädala päevad murrab pooleks kohustuslik haiglakülastamise aeg kindlal kellaajal. See on väga tüütu. Just oled keskendunud ja saanud mõtted jooksma ning tuleb end kokku pakkima hakata.

Hea, et ma mõned aastad tagasi piisavalt tark olin ja uue elamise soetasin haiglast jalutuskäigu kaugele. Asukoht oli elamise otsimisel väga oluline. Mõtlesin juba tookord, et ega see asi niisama lihtsalt ei lõpe ja kõik elamiseks vajalik peab asuma jalutuskäigu kaugusel. Täna mõtlen, et peaks ühe vahetuse veel tegema ja väiksema korteri ostma. Puhtalt ratsionaalsuse pärast. Siis saaksid viimased lapsed ka pesast minema ning harjutada iseseisvat elu.  Ja mina saaksin keskenduda täielikult endale.

Viimane nädal on mind aina rohkem pannud mõtlema, et kui vähe inimesed oma vajadustele aega pühendavad. Kõik muu tuleb ennem. Avastasin end täiesti jaburast olukorrast, kui kiiritusravi järgnevaid aegu esmaspäeval kokku leppisin: nimelt selgitasin põhjalikult, kuidas mu nädal on planeeritud kohtumisi täis ja ma ei saa ju neid aegu niisama ringi tõsta ja neil pole ju vahet, kui ma igal päeval erineval ajal tulen (nendega kokkulepitult), et kuidas nad paindlikud ei või olla. Totaalne idioot.

Mis on inimese elus kõige olulisem? Tervis, seda enam minusuguses seisundis oleva inimese puhul. Aga ei ,nagu tõrges muul ajab oma joru. See valgustuslik hetk saabus, kui töötaja jahmunud nägu nägin, et mis mõttes te lähete siit otse edasi tööd tegema. Panin suu kiiresti kinni ja kraapisin oma välismälu kotipõhjast välja ning otsisin ohates kõige sobivama aja ning kriipsutasin kõik kokkulepitud teised kohtumised maha. Terve ülejäänud esmaspäeva tegelesin logistika ümberkorraldamisega ja kirusin Emakest Saatust, kes seda Ema Linda mängimist ei lõpeta ja muudkui puistab neid põllukive sealt põllest mulle teepeale, mis Toompea mäe ladumisest üle jäid.

Järgmine mõtteaines saabus esmaspäeva õhtul. Peale haiglast kojujõudmist ja logistikakorraldamist mõtlesin tubli olla ning pool tundi pikali olla. Tulemuseks ärkasin pea kolm tundi hiljem. Siis unustasin end tööd tegema ja sujuvalt oli kell üheksa saanud. Leidsin end mõtlemast, et lapsed on söömata.

Selles lauses oli kaks vale kohta: üks selles, et esimene mõte oli lapsed, kes EI ole enam lapsed, vaid täiesti iseseisvad inimesed ja paljud selles vanuses juba kas lapsevanemad või elavad täiesti iseseisvat elu ning teine see, et ma ei mõelnud, et mina olen söömata. Mul on kohustus selle kiirituse kõrvale krõbistada kaks korda päevas tablette lisaks. Tõeline lammas.

Mis tähendab seda, et ma pean endast välja harutama selle väikeste laste ema mõtlemise. Sotsiaalse abituse nn oma käega juurutamine on kuritegu oma laste vastu. Kõige ratsionaalsem on tekitada keskkond, kus midagi sellist pähe tulla ei saakski, so korter, kus ma elangi ainult üksi. Sisemusse tekkis elevus. Peale pea 30 aastat saab täiesti üksi elada. Seda etappi pole minu elus kunagi olnud, kus ma oleks täiesti üksi kodus elanud.

Elasin emaga seni, kuni abikaasaga koos elama hakkasime ja kolisin emakodust nn meie uude kodusse. Tõsi, ema oli iga kvartal vähemalt kaks nädalat haiglas meie viimastel kooseluaastatel, kuid me olime ikkagi koos. Ja nii ma polegi kunagi üksi elanud täiesti omaette ja saanud arvestada vaid oma vajadustega.


Uued mõtted, mida mõelda, sest ma tahan veenduda, et ka kaksikud oma eludega iseseisvalt toime tulevad. Oma silm on ikkagi kuningas ja ma olen moraalse toena olemas. Kui see rada ka neil sissetallatud saab, siis on minu töö lapsevanemana tehniliselt tehtud, ükskõik kui hästi või halvasti ma sellega toime olen tulnud. Palju uusi mõtteid on vaja sirgeks ja selgeks mõelda, sest see on kõige mõistlikum lahendus antud olukorras.

2 kommentaari:

  1. Hea idee, et väikese lapse ema mõtlemine tuleks endast välja harutada. Mul ka läheb üsna visalt sellega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja Ritsik, teoorias on see eluliselt vajalik, kuid praktikas nii kerge pole. Tead ju küll:) Need viimaste aegade artiklid ka on andnud mõtteainest, mis räägivad pea 30stest noortest, kes miskit tegemata oma vanemate juures vegeteerivad.

      Mul oli endaga kokkulepe, et seni, kuni lapsed koolis käivad, tagan neile argipäevase toimetuleku. Üks kaksikutest lõpetab kohe oma kooli ja teisel on veel üks aasta. Suvi olekski paras aeg rahulikult elamist ümber korraldada, siis saaksid nad ka oma stardikapitali ja võimaluse päris iseseisvalt elu jätkata ning ma olen veel täiesti siinpoolsuses olemas. Ratsionaalne. Ja mul ei ole enam väikseid laps, see lihtsalt ei jõua teadvusesse:)

      Samas mu Suur Laps kolis täiesti ise oma kodusse kui ta umbes sama vana oli, kui kaksikud (21-22). Tal oli sis ka ülikool veel pooleli, aga ikka läks. Tõsi, neil tekkis siis just perekond, kuid ikkagi.

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...