Esmaspäev, 27. märts 2017

Kas klaas on pooltäis või pooltühi?

Viimane märtsikuu arginädal ja käes ongi aprill. Magasin eilse päeva maha. Konkreetselt. Kaks tundi und ja tunnikene ärkvelolekut. Lihtsalt. Tahtmine oli. Selle eest sain laupäeval elamise läikima küüritud. Ise. Täna on esmaspäevase vaimse pohmaka aeg. Midagi ei taha. Vaatan ajakava ja Pandora laekad üle ning nii teengi – mittemidagi seni, kuni tahtmine või vajadus tuleb.

Kevadeti on kaks lainetust. Ühe puhul on hinges rahutus ja tahaks teha midagi Suurt/Pöördelist või minna kuhugile ning teise puhul ei taha midagi. Ja nii need kõikumised vahelduvad. Rahutusest apaatsuseni ja vastupidi. Aprilli lõpuks on see rändlindude kihk ja kevadine väsimus või talvise kaamose järellainetus läbitud ja saab normaalse enesetundega elamist jätkata.

Vähemalt haiglavahet trallimisel on mõneks ajaks paus. Nüüd on enesedistsipliini aeg. Kaks korda päevas 6 tabletti tähendab kahte korda päevas korralikku toitumist ja kontrollitud vedelikutarbimist, et organism töökorras hoida. Liikumist muidugi ka, kuid seda teen niikuinii.

Tegelikult olen väsinud. Kõigest ja kõigist. Võtaks puhkuse, kui saaks ja kulgeks mõne aja omas tempos ja maailmas. Ilma igasuguse välise maailma arvestuseta. Tunne on, et vaja on rutiinivaba aega. Nädal või paar. Midagi on kaotsi läinud. Tahan üles leida.

Vinguviiul. Kõik on tegelikult hästi. Pole põhjust ei hädaldada ega ka kurta. Selle eestlasliku spordialaga (meeleheide) tegelemine on väga nakkav ja kiiresti progresseeruv nähtus. Huvitav, miks sama kergelt ei haakuta positiivsusega? Ikka jupp aega läheb eneseveenmisega ja siis ka käib vilav pilk vasakule-paremale, et äkki keegi näeb ja kaetab ära. Tuleb kiirelt ära peita ja resigneerunult vastata, et aah, läheb kah, kuid alati saab paremini.  

Päike paistab ja taevas on sinine. Mõnus. Selle teadmisega on kohe tore voodisse tagasi pugeda ja lugeda ning üks uinak teha. Vahel aitab päeva parandada, kui seda uuesti alustada. Ükski seisund siis elus pole lõputu. Ja kui halb oli ära, siis on parem ees. No ei saa minust depressiivikut.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...