Millest koosneb nädal, ehk aja planeerimine

otsused...otsused

Pühapäevahommikutes on jumalik mõõde, mis seisneb eelkõige sisemises tüünuses. Sõnastada keeruline. See helgus on tabamatu. Aegade jooksul olen enda jaoks avastanud, et igal nädalapäeval on oma rütm ja vibratsioon.

Minu jaoks kõige ebameeldivamad päevad on esmaspäevad. Siinkohal vastab ütlus, sinine esmaspäev, väga hästi. Ongi vaimne pohmakas. Argirütmiga kohanemine ja kogu nädalale korraga otsavaatmine ja kavandatud ajakava ning logistika ülekontrollimine....brrr. Oma mullist väljatulemine ja maailmaga kohtumine on tõeliselt kainestav. Lausa füüsiliselt tajutav, kuidas jalad maapinnaga kindla kontakti saavad.

Teisipäevad on tihedad töötegemise päevad. Kõik sujub ja on plaanipärane. Ei mingeid suuri üllatusi. Kavandatud rutiin. Mõnus. Päeva lõppedes on alati rahulolu. Kolmapäevad mööduvad suures osas samamoodi, kuid erisuseks on nädala tegevusplaani vahehindamine ja ajakavade korrigeerimine. Erisus teisipäevaga seisneb veel selles, et õhtul saabub teadmine nädala selgroo murdmisest ja mõte, et veidi veel ning reede ongi kohal.

Kalapäevad, ehk neljapäevad meenutavad teisipäevi. Erisus on tööpäeva lõppedes, kus tiksuma hakkab teadmine, et homme veel ja siis on Oma Aeg. Reede  on otste kokkutõmbamine ning järgmise nädala kavandamine. Kõige kiiremad ja energeetiliselt väsitavamad argipäevad ongi esmaspäevad ja reeded. Siis on erinevad tegevused, mõttemustrid ja palju inimestega suhtlemist.

Reedeõhtud on sama erilised nagu pühapäevahommikud. Reede õhtuti on kogu vaba aeg alles ees ja tunnen, kuidas maailm peatub ja ma teise dimensiooni astun. Pingelangus on samamoodi füüsiliselt tajutav, kui esmaspäeviti kontakt reaalse maailmaga.

Laupäevad on majapidamispäevad. Kunagi üks tuttav irvitades ütles, et töölkäiva naise vaba päev tähendab seda, et ta ei tee rohkem, kui: koristab; triigib, parandab ja peseb pesu; käib poes; teeb süüa, peseb nõusid ja kui aed on, siis müttab seal. Tõesti-tõesti. Tõeline puhkepäev, kas pole? Igatahes jõuab õhtu kiiremini kätte kui mõeldud tegusid tehtud saab. Laupäeva jääb ka eraelu sotsiaalse suhtlemise osa, st külaskäigud või külalised või muud kultuuriampsud (teater, muusika, kino jms).

Ja siis tuleb pühapäev hingamispäevana, kus minupärast võib maailm teha mida iganes ja mina ei tee absoluutselt mitte midagi asjalikku. St teen kõike seda, mida tahan teha ja jätan kõik selle tegemata, mida teha ei taha. Vahel jalutan, loen, teen käsitööd, vaatan telekat, magan, kuulan muusikat jne. Oluline, et ükskõik mida teen või ei tee, on just see, mis tol ajahetkel enda jaoks sobiv on.  Lapsed väiksemad olid, siis ei olnud terve pühapäev muidugi minu käsutuses, kuid mingi osa sellest kindlasti. Siis ma tavapäraselt kas lugesin või magasin või nikerdasin aias.

Paljud mu tuttavad on öelnud, et niipidi on igav elada, kui kõik päevad planeeritud on. Oleme arutlenud selle üle aastate jooksul palju. Kellele mida. Oluline on, et igaüks enda jaoks sobiva elukorralduse ja rütmi ära tunneb. Hoiab palju närvirakke kokku ja tulemus on efektiivsem ning vähem ressursimahukam. Ja mis peaasi, enda jaoks jääb aega. Täna ma arvan, et just see oskus leida enda jaoks aega selles tempos on säilitanud minus soovi mõista inimesi, uudishimu, positiivsuse ja pole ära kuivatanud huumorisoolikat ning minust pole kibestunud vavainimest saanud. Nii et see apteekri lause Tootsile, et ära ela oma elu ise keeruliseks, on tegelikult vägagi asjakohane.

Head äratundmisrõõmu!