Kas riided teevad Daamiks?

http://www.meiekirik.net/images/kakshunti.jpg

Kesknädal. Just avastasin, et pool märtsist on läbi. Alles kirjutasin, et kohe saab veebruar otsa ja algab märts. Vahepealne aeg on sujuvalt ajalooks saanud. Olen olnud ülimalt ontlik ja eeskujulik. Sees kasvab soov laiselda ja uimerdada. Elu pidigi sinusoidselt kulgema nagu ka aju uue info vastuvõtmisvõimekus. On intensiivsemaid perioode ja rahulikumaid aegu.

Lugesin kirjutisi riietumisest. Vastab ju tõele ka. Kellele ei meeldiks stiilselt riietuvad inimesed. Eriti pilkupüüdvad on hoolitsetud naised. Milline naine ei tahaks hea välja näha? Isiklikult pole ühtegi kohanud. Hea väljanägemine nõuab ressursse: head stiilitunnetust, aega, raha. Kirjutaja kurjustab, et naised ei ole silmale atraktiivsed vaadata.

Kui mõelda, millises tempos enamike naiste päev kulgeb, siis mida sellest välja jätta, et jõuaks pressida, triikida, sättida, liikuda elegantse kõnnakuga. Eriti keerukas on siis, kui on väiksed lapsed, keda on vaja toimetada punktist A punkti B. Kostüümis ema, kõrged kontsad ja käe otsas poekott ning browniliikumist meenutav inimesehakatis(ed) või peaks emad viima lapsed ennem hoidu ja siis koju tagasi tulema ja sättima ning õhtul sama vooru kordama. Elegantsus välimuses ei tulene pelgalt riietest.

Ei saa salata, et parema välimusega ja korrektselt riietatuna saavutab inimene oma eesmärgid hõlpsamini. Visuaal on oluline ja mulje sageli määrav, eriti esmamulje. Kuid see peab olema tervik ja loomulik. Sisemine ja välimine peab olema kooskõlas. Vastasel juhul riivab silma ja tulemus ei ole hea.

Kuna liigun palju ühistranspordiga, siis näen palju inimesi. Ühistranspordis näeb harva lõpuni viimistletud ja rätseparõivastuses inimesi, ka tänaval kõndimas on selliseid harva. Kuid silma rõõmustavaid eksemplare on palju. Sirge selja, särava pilguga, parkas ja tuttmütsis olev ilma meigita naine võib olla sama särav, kui üliviimistletud välimusega naine. Harmoonia sees ja sujuv liikumine annab vahel isegi parema tulemuse.

Eriti meeldivad mulle väärikas eas naised, kellel on Mona Lisa naeratus näol, nende silmis ja olekus on teadmine, nad on reeglina hea rühiga. Ita Ever on siinkohal heaks näiteks. Nad mõjuvad kargelt, veidi distsiplineerivalt ja panevad mõtlema. Nad on daamid selle kõige paremas tähenduses. Nende juuresolekul läheb selg sirgemaks, kontrollid oma kombeid ja kõne hoolikamalt.

Minu isiklikus elus oli selliseks naiseks ema. Piisas sellest, kui ta ruumis oli ja kellelgi ei tulnud pähe mõtet kasutada frivoolseid väljendeid või lösutada või kohelda kedagi lugupidamatult. Ta ei tõstnud kunagi häält jne. Ta garderoobis ei olnud ühtegi püksipaari ja peale ärkamist ning vannitoast väljumist oli alati soenguga ja kleidis. Ta selg oli alati sirge ja ta ütles, et kombelõtvus ruineerib inimese.

Kui enamus väikelaste mälestused emadest suureks kasvanuna peegelduvad ema sülest või soojadest kätest jms, siis minule meenub hetk, kus ema ja isa on minemas mingile vastuvõtule ja ema on pikas õhtukleidis ning nina kõditab lõhnaõlilõhn, mida vahel käisin lapsepõlves riidekapis nuusutamas.

Milleni ma seda mõtet mõeldes jõudsin on see, et ainult väline vorm ei taga silmale meeldivat visuaali ega tee naisest Daami. Selleks on vaja oluliselt rohkemat, kui häid ja sobivaid riideid.