Neljapäev, 9. märts 2017

Sisevaatlused ja pilk seljataha

Tunne end ära
Nädalalõpp vilgutab tulesid nagu auto ennem valgusfoori taga peatumist. Adrenaliini, emotsioone ja olukordi on seinast seina.  Vahel taban end äratundmiselt, et vajan puhkust või tempo aeglustamist. Sisemuse stabiilsena hoidmine jällegi vajab töötegemist. See suvelõpu toimetulemise hirmu tulemusel kokkuahnitsetud tööde hulk hakkab ka normaliseeruma. Järgmise kuu alguses peaks jõudma sobivasse temposse.

Jäin mõtlema selle üle, et mida rohkem ootan: kas uuringutulemusi või siis teadmist edasisest raviskeemist? Olen  septembrist saati keemiaravi saanud. Rütm on olnud tihe: iga nädal haiglapäev ja siis üks reede haiglavaba. Ainus puhkepaus oli detsembris, mis kestis kolm nädalat. Inimese organism on ikka kohanemisvõimeline. Kogu selle perioodi kestel olen tööd teinud. Sageli ka nii, et peale ravi olen läinud ja neli tundi loenguid pidanud.

Meenutasin eelmisi keemiaravisid ja ka siis oli samamoodi. Ilmselt on mu organism tugev ja ka tahtejõuga on kõik korras. Teisalt toitun, liigun ja puhkan ka täiesti teadlikult. Tervik toetab ravi ja ravi toimib haigust ohjeldavalt ja parandavalt. Tulemus on suurepärane ning see ongi peamine.

Kõige vaevalisem on vaimse tervise tasakaalus hoidmine. Hoolimata pikast kogemusteahelast avastan end ikka ajuti olukordadest, kus tunnen, et maailm on minu suhtes ebaõiglane, enam ei jaksa ja kogu maailma kurbus on minu õlgadel; lisaks see ürgne hirm, mis laineta voogab. Sellised hetked ei kesta kaua, ajan end jälle püsti ja jätkan sealt kus pooleli jäin, kuid nad tulevad ootamatult ja on halvavad.

Üks teadmine, mis mind aitab Rajal püsida, on see, et vigisemine, ohkimine ja masendus ei paranda ega muuda olukorda ning ainus, mis mind helgema tuleviku poole viib, on mu oma Tahe, järjekindlus ja edasiliikumine. Ühel kohal halamine lõpeks sellega, et haigus võtaks juhtimise üle ning minu eksistents selles maailmas lõpeks üsna kiiresti. Lahing minu sees kestab 24/7. Pole riigipühasid ja puhkepäevi. Ongi ainult lakkamatu võitlus.

Kui need kurbusest ja hirmust pakatavad Ajad on, siis ma meenutan endale läbikäidud põrgut ning seda, et kui ma olen nii kaugele jõudnud, siis oleks enda suhtes lausa alatu nüüd käega lüüa ja kogu eelnev tehtud töö aia taha visata.

Muidugi on suurimaks motivaatoriks mu lapsed ja teadmine, et olen väärt helget nautimise osa tehtud sooritustest. Nüüd, kui mu elatud Elu alles hakkab oma vilju pakkuma, oleks lausa häbiväärne see magusam osa kasutamata jätta. Lisaks eelnevale on palju põnevust ja tegemata tegusid, mida teha tahan ning eesmärke, milleni jõuda tahan, on ka veel hulgim.


Ja nii ma lähen mööda oma Elu Rada ja ei lase endal ennast murda. Kukkuda võib, kuid maha lamama jääda ei tohi. Iga astutud samm on edasiminek, kasvõi millimeetrine, kuid edasiminek. Iga kilomeeter saab alguse millimeetrist. Ja nagu vanarahvas ütles, et Emake Saatus koduvisiite ei tee.

8 kommentaari:

  1. Ma ei teagi, mida sulle soovida. Jõudu ja meelekindlust aga samas enese hoidmist? Lähedasi su ümber, kes toetaksid, kui on raske?
    Eile vaatasin ETV 2 kanalilt filmi Ma Ma. Päris omamoodi kulgev lugu samal teemal. Siit saad 8. märtsi alt järelvaadata, kui huvitab: http://etv2.err.ee/l/saated

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõik head sõnad ja mõtted on teretulnud. Tänan!

      Lähedased on need, kelle toetus on olemas ja ka väga oluline. Nägin seda saadet. Ilmselt ka see oli ajendiks neile väljendatud mõtetele.

      Samas sisevõitlused on sisevõitlused, neid ei saa keegi teine pidada. See on see igavene teema sisemise ja välise keskkonna olulisusest ning seotusest.

      Olen endiselt õnnelik inimene ja seda hoolimata kogu sellest Kolgata teekonnast. Mul on olemas kõik Eluks vajalik ja oluline ning head on alati oluliselt rohkem, kui paha. Kuid sellest tumedamast poolest ei kiputa rääkima. Samas ka selle mustema poolega elust on vaja tegeleda ja neid kogemusi jagada. muidu võib jääda mulje, et elu ongi üks lillepidu ning siis jääb selles mustas augus olijale mulje, et kõigil teistel kõik õnnestub, aga minul...

      mul on neil aegadel vahel see tunne, et kõikidel on kõik nii kerge ja lihtne ning mina millegipärast ei suuda või ei saa hakkama. otse loomulikult on see vale, kuid tol aegadel täiesti hetk, millelt end taban.

      mind on alati aidanud sisemuse jagamine või siis peegeldamine. kui need sõnad on väljahääldatud, siis tunnen, kuidas maakera õlgadelt on võetud...selleks korraks.

      palju head!

      Kustuta
  2. Me saame elada ainult elu nimel, olgu see nii närune kui tahes.
    Ulatan Sulle tükikese rõõmu, Meister. Ehk annab see jõudu.

    Kallistades, Rull

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii on. Elu nimel ja eelkõige enda pärast. Elu on elamist väärt. Ükskõik kui ärakulutatud see lause ka on, selle mõte täpselt selline ongi.

      Tänan! Just need hetked on väärtuslikud, kui hingest saadetud soojad soovid kohale jõuavad.

      Pean vajalikuks kirjutada ka neist rasketest aegadest. Muidu jääb mulje, et kõik siin elus tuuakse kandikul ette.

      Jaksu, meelekindlust ja palju Head!

      Kustuta
  3. huvitav mitu eneseabi raamatut sa kirutanud oled või lugenud või tõlkinud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) mitte ühtegi

      Kustuta
    2. Tere Anonüümne! Tore, et minu blogini jõudnud oled.

      Pean tunnistama, et ei ole kirjutanud, lugenud ega tõlkinud mitte ühtegi eneseabi kohta käivat raamatut. Võib-olla oleks Aeg?

      Häid mõtteid ja teretulemast tagasi!

      Kustuta
    3. Täiesti meelest läinud. Olen ühte nn toortõlget aidanud kohendada. see oli John Assarafi "Vastus". Kuid see oli müügimeestele mõeldud visualiseerimistehnika. ca 8 aastat tagasi.

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...