Sisevaatlused ja pilk seljataha

Tunne end ära

Nädalalõpp vilgutab tulesid nagu auto ennem valgusfoori taga peatumist. Adrenaliini, emotsioone ja olukordi on seinast seina.  Vahel taban end äratundmiselt, et vajan puhkust või tempo aeglustamist. Sisemuse stabiilsena hoidmine jällegi vajab töötegemist. See suvelõpu toimetulemise hirmu tulemusel kokkuahnitsetud tööde hulk hakkab ka normaliseeruma. Järgmise kuu alguses peaks jõudma sobivasse temposse.

Jäin mõtlema selle üle, et mida rohkem ootan: kas uuringutulemusi või siis teadmist edasisest raviskeemist? Olen  septembrist saati keemiaravi saanud. Rütm on olnud tihe: iga nädal haiglapäev ja siis üks reede haiglavaba. Ainus puhkepaus oli detsembris, mis kestis kolm nädalat. Inimese organism on ikka kohanemisvõimeline. Kogu selle perioodi kestel olen tööd teinud. Sageli ka nii, et peale ravi olen läinud ja neli tundi loenguid pidanud.

Meenutasin eelmisi keemiaravisid ja ka siis oli samamoodi. Ilmselt on mu organism tugev ja ka tahtejõuga on kõik korras. Teisalt toitun, liigun ja puhkan ka täiesti teadlikult. Tervik toetab ravi ja ravi toimib haigust ohjeldavalt ja parandavalt. Tulemus on suurepärane ning see ongi peamine.

Kõige vaevalisem on vaimse tervise tasakaalus hoidmine. Hoolimata pikast kogemusteahelast avastan end ikka ajuti olukordadest, kus tunnen, et maailm on minu suhtes ebaõiglane, enam ei jaksa ja kogu maailma kurbus on minu õlgadel; lisaks see ürgne hirm, mis laineta voogab. Sellised hetked ei kesta kaua, ajan end jälle püsti ja jätkan sealt kus pooleli jäin, kuid nad tulevad ootamatult ja on halvavad.

Üks teadmine, mis mind aitab Rajal püsida, on see, et vigisemine, ohkimine ja masendus ei paranda ega muuda olukorda ning ainus, mis mind helgema tuleviku poole viib, on mu oma Tahe, järjekindlus ja edasiliikumine. Ühel kohal halamine lõpeks sellega, et haigus võtaks juhtimise üle ning minu eksistents selles maailmas lõpeks üsna kiiresti. Lahing minu sees kestab 24/7. Pole riigipühasid ja puhkepäevi. Ongi ainult lakkamatu võitlus.

Kui need kurbusest ja hirmust pakatavad Ajad on, siis ma meenutan endale läbikäidud põrgut ning seda, et kui ma olen nii kaugele jõudnud, siis oleks enda suhtes lausa alatu nüüd käega lüüa ja kogu eelnev tehtud töö aia taha visata.

Muidugi on suurimaks motivaatoriks mu lapsed ja teadmine, et olen väärt helget nautimise osa tehtud sooritustest. Nüüd, kui mu elatud Elu alles hakkab oma vilju pakkuma, oleks lausa häbiväärne see magusam osa kasutamata jätta. Lisaks eelnevale on palju põnevust ja tegemata tegusid, mida teha tahan ning eesmärke, milleni jõuda tahan, on ka veel hulgim.

Ja nii ma lähen mööda oma Elu Rada ja ei lase endal ennast murda. Kukkuda võib, kuid maha lamama jääda ei tohi. Iga astutud samm on edasiminek, kasvõi millimeetrine, kuid edasiminek. Iga kilomeeter saab alguse millimeetrist. Ja nagu vanarahvas ütles, et Emake Saatus koduvisiite ei tee.