Reede, 10. märts 2017

Kelle Sõna maksab?

omas mullis
Lugesin üle mitme aja uudiste pealkirju ja uudiseid justkui polegi. Portaalides kolab ringi tühjus. Tuline arvamuste vahetamine käib seeliku ja naiseksolemise teemal.  Sport ja õnnetused ja kurjamid maailma eri nurkades ja karjakaupa soovitusi mida kõike saab õigesti tehes või tegemata jättes saavutada.

Seeliku- ja naiseksolemise kemplemise kohalt ei saagi aru, miks nii tuliseks on teemaarendus muutunud. Tekkis küsimus, et mis selle inimese peas toimus, kes sellise nõudmisega välja tuli. Kuidas tuleb haridusasutus juht selle peale, kes mida kandma peab või kas uneajal laps tohib tualetis käia või mitte? Seda viimast osa lugesin ühest blogist ja see pani mõtlema nõukaja Makarenko kasvatusmeetoditest.

Meenus lugu, kui mu Suur Laps lasteaias veel käis. Lasteaias otsustas üks kasvataja oma elu mugavamaks teha ja teatas lastevanematele, et lapsed ei tohi lõunaune ajal kaisuloomasid voodisse kaasa võtta. Olgu lapsevanemad head ja ärgu neid kaisuloomi lasteaeda kaasa võtku. Põhjus oli seisnenud selles, et lapsed ei jää magama ja muudkui sosistavad ning pärast ei saa õigel ajal silmi lahti. Lapsed olid kõik vanuses 5 ja peale.

Ühel õhtul Lapsele järele minnes teatas Kasvataja, et mul on kasvatamatu Laps ja ma pean temaga tõsiselt tegelema. Uurisin Kasvataja käest, et milles see kasvatamatus seisneb. Selgus, et üks lastest oli nihverdanud oma kaisulooma une ajaks voodisse. Kasvataja hakkas korda jalule seadma ja tiris lapse käes olevat kaisulooma ning loomulikult see laps hakkas kõva häälega nutma. Selle peale oli minu laps kõva häälega üle toa teatanud, et Kasvatajal pole moraalset õigust võõrast last lüüa. Tulemuseks rivistati mind õhtul üles kui lapsevanemat, kes last kasvatada ei oska. Seejärel pidasime Kasvatajaga maha arutelu pedagoogilistel teemadel ja käisin järgmisel päeval ka juhataja juures lasteaia kasvatusmeetodeid arutamas. Lugu lõppes sellega, et lapsed said oma kaisuloomad lõunaune ajaks kenasti kaissu jälle võtta.

See seelikukandmise kohustamise lugu tekitas minus neid samu küsimusi, mida esitasin nii kasvatajale kui juhatajale üle kahekümne aasta tagasi, et kuskohast võtavad nemad  õiguse selliste korralduste andmiseks? Kas see muudab teenuse osutamise kuidagi kvaliteetsemaks? Kas nende eesmärk ei ole turvalise ja ohutu keskkonna loomine ning hariduse andmine sellel ajal, kui lapsed nende juures on? Miks nad sekkuvad kohustamise vormis neisse teemadesse, milleks neil voli pole?

Samahästi võiks ju lapsevanemad kohustada õpetajaid ja kasvatajaid kandma nt punaseid dresse, sest siis kõik lapsed orienteeruvad kiiresti, kui neil õpetajat või kasvatajat vaja on või peavad kandma lühikest soengut, sest võib olla mõnele lapsevanemale jätab lahtise pikkade juuste kandmise lohaka või kasvatamatu mulje jnejne.

Mis veel mõtlema pani, on see, et kui pedagoogilise erihariduse saanud inimesed meie tulevikuga nii ringi käivad, siis jääb üle ainult pöidlaid hoida, et neis haridusasutustes viibimise ajal tehtud ajupesu meie lastesse parandamatuid tagajärgi ei tekita. Lapsed veedavad neis asutustes suurema osa oma päevast seni, kuni vanemad töörindel rabavad. Ajuti taban end  mõttelt, et kui hea on see, et mu lapsed on juba suureks saanud. Ma ei suudaks oma lastele iialgi selgeks teha, miks nad peaksid ainult seelikuid kandma, ilma kaisuloomadeta lõunaund magama või tualetis käimine peaks toimuma mitte vajaduse, vaid kasvataja kehtestatud ajakava kohaselt.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...