Ooteaeg sai läbi....aeg edasi liikuda

oodates...

Peagi on aasta möödas, kui meedikud avastasid, et osast mu selgroost on saanud vetruv mass, millega on ohtlik liikuda ja teatud liigutused võivad kurvalt lõppeda. Terve aasta erinevaid raviskeeme, füsioteraapiat, tuima järjekindlust, enesedistsipliini ja olen ma tagasi Elu Kiirteel ja peos on järjekordsed uuringutulemused.

Elurütm on uuringust uuringuni. Iga korraga on need muutunud paremaks ja olen saanud oma elule veidi mahtu ja mõõdet lisada. Olen ennemgi pidanud tõdema, et inimese organism on oluliselt targem kui inimene ise. Ka sellel korral olen sama teadmise ees. Aasta algus läks nii suure mürinaga käima ja mina haarasin kohe võimalusest ning kohandusin aina kiiremaks muutuva tempoga.

Tulemuseks on ühe lülikolde suurenemine. Neid koldeid mu selgroos on väga mitu. Kõige ohtlikumad neist kaelalülides. Kogu ülejäänud pakett on staatiline ja tugevnev, mis tulemuseks annab selle, et raviskeem muutub ning tasuks enda ülekoormamise eest ei saa ma mitte ravist puhkust, vaid raviralli jätkub. Esmaspäevast algab kiiritus, jätkatakse luutäitmise ja suukaudse keemiaraviga.

Kui eelmisel kevadel luutäitmisega alustati, siis mõtlesin, et vat milleni ravimitööstus on jõudnud. Väga äge. Luid täidetakse nagu hammastesse plomme pannakse. Tõsi küll, luude tihendamine toimub veenisiseselt, kuid ikkagi. Tulemuseks on tihendatud sklerootilised luud, aga nad võimaldavad liikumist ja kergemal moel ka muid füüsilisi tegevusi.  

Nii et kiiritus peaks agressiivse arengu ühes lülis peatama, luude täitmine tugevdama hõrenenud kohti luudes ja tabletirivi hoidma staatilisena ülejäänud elukat, kes uinunud olekus mujal on. Lisaks kogu muu elukorraldus, millega pean ravitulemusi toetama, mitte neid vähendama. Olen terve ööpäeva oma elukorraldust kriitilise pilguga üle vaadanud ja vähendanud kõiki sundasenditega seotud tegevusi. Sisse tuleb jälle seada päevane pikutamise kohustus, et seljale puhkust anda.

Nädalavahetus täielikuks äraolemiseks, ümberlülitamiseks ja uuest nädalast uus rütm järgmiseks paariks-kolmeks kuuks. Esialgu polegi selge, kas järgmine uuring on mai või juuni alguses. Aeg täpsustub peale kuuajast tabletikuuri ja vereanalüüside tulemusi. Ravi moodustab kogu komplektist poole. Teine pool on minu oma teha, toitumine, liikumine ja muu elukorraldus. Tervik peab kooskõlas olema.

Nüüd on minu kord teha vigade parandus ja siis targemana edasi minna. Tohtri ees seelikuserva rullides ja pilku maha lüües vastata küsimusele, et kas füüsiline koormus on liiga suur olnud, ei olnud hea tunne.  Enam sellises olukorras end leida ei taha. Seega tuleb teha õigeid tegevusi õiges järjekorras.

Kogumina on kõik hästi ja asjade pakkimiseks puudub vajadus. Ootamise aeg jälle selleks korraks läbi ja uus tee-ots käes, mida mööda edasi minna. Ja Rännak jätkub...