Pühapäev, 5. märts 2017

Fragmendid Mõttepuult...

hommikused mõttejupid...
Kui ma kunagi alustasin oma Töist Elu ja kogemused ootasid alles omandamist, siis kõige vaevalisem oli alustada vajalike kirjutisi. See puhas leht oli justkui kinnine uks, mille taga oli kõik vajalik, kuid võti oli teadmata suunas.

Jajah, siis olid puhtad lehed ja ei mingit ekraani ja vilkuvat kursorit. Selle takistuse kõrvaldamiseks kulus alati paras hulk aega. Juba tol kaugel ajastul oli Ajal väärtus ning ka siis oli tööpäevas vaid 8 tundi. Istuda pliiats hammaste vahel ja tunda, kuidas vajalik aeg tühja voolab – see polnud juba tol ajal minu jaoks.  Sellest sai omakorda takistus mõtete väljendamisel.

Proovisin erinevaid lahendusi. Ükski ei tundunud see Õige olevat. Kurtsin oma muret tuttavatele, et muidu on kõik hästi, kuid alustamine on alati tõeline piin. Tänaseks enam ei mäleta soovitajat, kuid keegi arvas, et mõtle mingile tsitaadile, mis selleks nn Võtmeks saaks. Ja nii ma peale erinevaid katsetusi hakkasin kasutama tsitaati: kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et meie klassi tuli uus õpilane... (J. Rannap; Agu Sihvka annab aru).

Siiani aitab. Kui ikka mõtted sõnadeks ei saa, siis see lause avab Ukse ja kõik vajalik ilmub läbi näppude ekraanile. Nii olen alustanud sadu kirjutisi, nii päeviku sissekandeid, kirju, arvamusi, kokkuvõtteid, analüüse, loenguid... Tänaseks on saanud sellest lausest kirjutamise mantra, mis annab ajule korralduse mõtete sõnadeks saamiseks. Üks mu harjumustest, mis ei ole ebavajalik ja takistav, vaid tõeliselt positiivne.

Jõudsin ühe oma lemmikteemani, mille ülle ikka ja jälle targutan – harjumused inimese elus. Vanimad neist dikteerivad meie elu nii, et me isegi ei teadvusta ning nad kõik pärinevad nii varajasest east, mida me ei mäleta.

Mingil ajal, kui ma alles alustasin selle teema üle juurdlemisega, proovisin kaardistada endas olevaid harjumusi, millest mul õrna aimugi pole, kuid mida mõtlemata täidan. Siis proovisin mõelda, et miks ma neid teen, st mida nad annavad. Need hämaras lapsepõlves juurdunud harjumused on peamiselt seotud turvatunde loomise või säilitamisega.

Näiteks ärkan kindlate tegevuste järjekorras. Proovisin mingil ajal muuta seda mustrit...ei olnud hea mõte. Kuna harjumus ei ole paha, siis jätsin enda kiusamise. Omal ajal avastasin ka seose oma juuste kinnitamiste (krunn, hobusesaba, patsid jne) ja meeleolude vahel ning mis ajal käed automaatselt juukseid ümber korraldama hakkasid jnejne.

Olen terve oma teadliku elu olnud uudishimulik ja proovinud leida seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel. See mustrite äratundmine või vea leidmine on nagu ristsõnade lahendamine. Ja kui algosadeks lahutamine on toimunud, siis on marupõnev proovida kõike teistmoodi kokku panna. Ja mulle meeldib nn lühemate teede leidmine. Küsimus – kuidas? – on mu lemmik. Teisel kohal resideerub rääkimaõppimisest saati  Miks?

Ja siis on laisklemisperioodid. Siis ei taha ma midagi teha peale Ajas kulgemise, lugemise ja mõtete vaatlemise. Laisklemine on tegevus, millel ei ole mingit kasulikku tulemust. Ilmselt pärineb selle mõiste tähendus minu jaoks lapsepõlvest. Vanema ikka ütles, et päevavalgus on töö tegemiseks ja sihitult olev inimene läheb raisku. See on ka üks teema, mis vajab kirjutamist, aga mõnel järgmisel korral...

Peas on ikka veel fragmendid, mis tulevad ja kaovad ning millel ei ole järjekorda...ma kirjutan nad endast järgemööda välja. Ju nad tahavad sõnadeks saada.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...