hommikused mõttejupid... |
Kui ma kunagi
alustasin oma Töist Elu ja kogemused ootasid alles omandamist, siis kõige
vaevalisem oli alustada vajalike kirjutisi. See puhas leht oli justkui kinnine
uks, mille taga oli kõik vajalik, kuid võti oli teadmata suunas.
Jajah, siis olid
puhtad lehed ja ei mingit ekraani ja vilkuvat kursorit. Selle takistuse
kõrvaldamiseks kulus alati paras hulk aega. Juba tol kaugel ajastul oli Ajal
väärtus ning ka siis oli tööpäevas vaid 8 tundi. Istuda pliiats hammaste vahel
ja tunda, kuidas vajalik aeg tühja voolab – see polnud juba tol ajal minu
jaoks. Sellest sai omakorda takistus
mõtete väljendamisel.
Proovisin
erinevaid lahendusi. Ükski ei tundunud see Õige olevat. Kurtsin oma muret
tuttavatele, et muidu on kõik hästi, kuid alustamine on alati tõeline piin.
Tänaseks enam ei mäleta soovitajat, kuid keegi arvas, et mõtle mingile
tsitaadile, mis selleks nn Võtmeks saaks. Ja nii ma peale erinevaid katsetusi
hakkasin kasutama tsitaati: kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada
sellest, et meie klassi tuli uus õpilane... (J. Rannap; Agu Sihvka annab aru).
Siiani aitab. Kui
ikka mõtted sõnadeks ei saa, siis see lause avab Ukse ja kõik vajalik ilmub läbi
näppude ekraanile. Nii olen alustanud sadu kirjutisi, nii päeviku sissekandeid,
kirju, arvamusi, kokkuvõtteid, analüüse, loenguid... Tänaseks on saanud sellest
lausest kirjutamise mantra, mis annab ajule korralduse mõtete sõnadeks
saamiseks. Üks mu harjumustest, mis ei ole ebavajalik ja takistav, vaid
tõeliselt positiivne.
Jõudsin ühe oma
lemmikteemani, mille ülle ikka ja jälle targutan – harjumused inimese elus. Vanimad
neist dikteerivad meie elu nii, et me isegi ei teadvusta ning nad kõik
pärinevad nii varajasest east, mida me ei mäleta.
Mingil ajal, kui
ma alles alustasin selle teema üle juurdlemisega, proovisin kaardistada endas
olevaid harjumusi, millest mul õrna aimugi pole, kuid mida mõtlemata täidan.
Siis proovisin mõelda, et miks ma neid teen, st mida nad annavad. Need hämaras
lapsepõlves juurdunud harjumused on peamiselt seotud turvatunde loomise või
säilitamisega.
Näiteks ärkan
kindlate tegevuste järjekorras. Proovisin mingil ajal muuta seda mustrit...ei
olnud hea mõte. Kuna harjumus ei ole paha, siis jätsin enda kiusamise. Omal
ajal avastasin ka seose oma juuste kinnitamiste (krunn, hobusesaba, patsid jne)
ja meeleolude vahel ning mis ajal käed automaatselt juukseid ümber korraldama
hakkasid jnejne.
Olen terve oma
teadliku elu olnud uudishimulik ja proovinud leida seoseid põhjuste ja tagajärgede
vahel. See mustrite äratundmine või vea leidmine on nagu ristsõnade
lahendamine. Ja kui algosadeks lahutamine on toimunud, siis on marupõnev
proovida kõike teistmoodi kokku panna. Ja mulle meeldib nn lühemate teede
leidmine. Küsimus – kuidas? – on mu lemmik. Teisel kohal resideerub
rääkimaõppimisest saati Miks?
Ja siis on
laisklemisperioodid. Siis ei taha ma midagi teha peale Ajas kulgemise, lugemise
ja mõtete vaatlemise. Laisklemine on tegevus, millel ei ole mingit kasulikku
tulemust. Ilmselt pärineb selle mõiste tähendus minu jaoks lapsepõlvest. Vanema
ikka ütles, et päevavalgus on töö tegemiseks ja sihitult olev inimene läheb
raisku. See on ka üks teema, mis vajab kirjutamist, aga mõnel järgmisel
korral...
Peas on ikka veel
fragmendid, mis tulevad ja kaovad ning millel ei ole järjekorda...ma kirjutan
nad endast järgemööda välja. Ju nad tahavad sõnadeks saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar