Tehke mu Elu ilusaks...

click okey...

See nädal on huvitav olnud. Palju erinevaid inimesi ja infot, seda siis nii minevikust kui ka tulevikust. Ei-ei, mitte mingeid unenäolisi nägemusi, vaid ideid, mis tulevikutegemisi puudutavad. Homses elamisel on ka omad rõõmud. Eriti, kui see homme kätte jõuab ja visioonis olnud info materialiseerub.

Mõttepilved uhavad ringi nagu oleks neil kiire kuhugile. Võtsin korraks aja maha, sest töösse süvenemisel pole mõtet, peagi tuleb välja minna. Ma olen isegi ajast ees, sest võin juba praegusega oma arginädala lukku lüüa.

Mõistlikus rütmis elamine pakub palju rohkem, kui vormelirajal kimamine, adrenaliin veres tukslemas või siis peab rütm vahelduma, et vaim nn värske püsiks. Igatahes on 4-6 tunnised tööpäevad, mis puhkepausidega vahelduvad, kokkuvõttes palju produktiivsemad, kui 12-tunnised. Teisalt sõltub kõik ka tegemistest. No nii üldjuhul, vähemalt on.

Lugesin blogisid ja erinevatest postitustest kõlab läbi mõte, et kuidas inimesed oma vajadusi ja soove ei suuda tajuda  ja veel vähem neid realiseerida. Vähe sellest, nad püüdlikult kohanduvad kellegi teise soovide järele lootes, et siis saabub õnn õuele. Teadvustumine on juba algus. Sealt edasi on valikute koht. Kas selle teadmisega võetakse midagi ette või mitte.

Lapsepõlvest saame palju kaasa, kuid see ei määra kogu edasist olemist. Mingil hetkel tekib ju teadmine, et miskit on nihkes. Vaikute küsimus, kas selle murdepunkti juures jääda istuma ja tõdeda, et nii ongi, et vanemad, lasteaed ja kool vms keeras kõik peapeale ja nüüd ma elu lõpuni olengi õnnetu ning kogu elu sõidab mööda või teha midagi, et olukord enda jaoks paremaks saaks.

Vastused endale esitatud küsimustele on enda sees ja mitte keegi kuskilt väljast ei tule elu värvilisemaks tegema. Ja ilma sisemiste muutmisteta ei muutu ka välises maailmas midagi.  Igal asjal on oma hind. Küsimus on selles, kas ollakse seda hinda nõus maksma või mitte. Lugesin alles hiljuti, et inimestele meeldib lugeda/näha/vaadata lõpptulemust, kuid selle teekonna hinnast üldjuhul midagi teada ei soovita. Eksole.

Kellele ikka meeldib kulissidetaguseid verd, higi, pisaraid, kukkumisi või enesehaletsushoogusid või konflikte näha. Kuid ilma arenguta olemine paremaks ei saa. Mugavustsoonist väljaastumine ongi valus. Iga muutus on valus või ebameeldiv. See on uus ja tundmatu. Peabki olema. Enda seest ebameeldivate kohtade ülesotsimine ja nende laiali harutamine ja uuel moel kokkupanemine ei saagi olla valges siidkinnastes esietendusel olemine.

Tahaks tulemust...nüüd ja kohe...ja tore oleks, kui keegi teine selle kõik kandikul kohale tooks ja siis saaks näpuga näidata, et tegelikult ei sobi see ja too teine seal ei ole ka päris selline nagu uneletud sai. No tõesti. Kuskohast on juurdunud sisse teadmine, et inimene ei vastuta enda eest ise, vaid seda teevad kõik teised.

Eriti magus tundub olevat viimasel ajal teiste juures veapunktide otsimine, et oleks tore näpuga näidata, et näe, SINA tegid ja minul on nüüd paha. Kui ürgaja inimesed oleks mammuteid süüdistanud, et nad paigal ei seisa, kui neid parajasti nahastada on vaja, siis oleks inimkond välja surnud.

Kui seda metsa ees ei oleks...