Neljapäev, 6. juuli 2017

Minu Tee või Õige Tee....

Mind on vähemal või suuremal määral kummitanud mõttejupid sellest, kuidas Inimene end ise ahistab, st võtab ise ära  ja kitsendab oma võimalusi. Olen sellest ka erinevatest vaatenurkadest kirjutanud (nt siin ja siin), kuid jõuan selleni ikka ja jälle tagasi.

Olen sarilugeja, st kui mind mingi jupike ideed kummitama jääb, siis ma kasutan interneti võimalusi uurimiseks, mida selle teema kohta veel olemas on ja ma ei eelista ega välista ühtegi allikat. Loen võrdse tähelepanuga teadusartikleid ja esoteerikute avaldatut. Eeldus on see, et on hästi kirjutatud ja huvitav.

Oleme oma hirmude, mõttemustrite ja harjumuste orjad. Ka sellest olen kirjutanud. Kas tõesti on inimese jaos mugavustsoonist väljatulemine nii vaevarikas, et isegi siis, kui see mugavustsoon (tuttavad olud) haiget teeb, on sealt talumatu lahkuda. Enesehaletsus tundub ainult olema magus. Eriti tore on see, kui inimene enda jaoks jaburaid põhjendusi otsib, et mitte lahkuda sisseharjunud oludest. Jajah, muutused on igal juhul inimese sügavale olemusele vastumeelsed, sest on ressursimahukad. Eriti vaimses mõistes muudatuste tegemine.

Kui ikka oled igale küsimusele harjunud vastama negatsiooni läbi, siis on üsna tüütu iga kord teadvustada, et leppisin endaga kokku, et vastused on kõik positiivses võtmes. Näide: küsimusele, millal kokku saame, vastatakse, mul ei ole aega ei sellel ega järgmisel nädalal...baahhh. Ei küsitud ju, millal ei saa, vaid küsimus oli, millal sobib? Nii et mis vanusest meie peas muutub muster lahenduse leidmise otsimisest põhjendamiseks, miks me midagi teha ei saa (pigem teha ei taha).

Üks põhjus, miks Inimene end pidevasse kaitseasendisse programmeerib olevat, seisenb ilmselt selles, et kui me kasvades iga oma tegevuse või ütlemise peale saame hinnangu negatiivses võtmes,  lisaks õiglase tunnustamise puudumine. Laps nt ehitab torni ja tuleb elevusega demoma oma saavutust ja vanem ei pööragi tähelepanu (hullem veel, ütleb, ära sega) või koolis (tutvusringkonnas) mingi tulemuse/küsimuse kohta tuleb tagasiside stiilis...not bad või siis öeldakse, et see ei kõlba või siis see on nii nõme vms. Ehk siis avatud meelega tehtud teod või öeldud sõnad saavad tagasideks eitavas või ebameeldivas vormis tagasiside.... ühe korra, kaks korda... neljas kord parem jäetakse tegemata, kui jälle saadakse tagasiside, et no mida sa segad või käib kah...

Loomulikult ennastunustav kiitmine või nn üleõla visatud: suurepärane!, võib anda äraspidise tulemuse. Ja nii seda enesekindlust järjekindla hoolikusega kängutatakse, nii süvenevad mõttemustrid ja hirmud. Inimene muudkui kasvab ning hoiab hoolikalt kõik endas, et keegi seda sisemist olemist keegi plekiliseks ei teeks. Avatud olemine muutub aina suletumaks ja võib lõppeda sellega, et inimene ei julgegi oma arvamust avaldada (Ah, mis mina nüüd... ma ei saa hakkama...minust on palju paremaid...).

Lõppude lõpuks on enesekindlusest jäänud alles vaid riismed ja tekitabki olukorra, kus inimene elab silmaklappidega ja ei saagi näha ja ära kasutada kõiki võimalusi, mida maailm talle pakub. Ja jälle jõuan ma ringiga selleni, et me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest ja vanemate tegemata jätmine või tegemine mõjutab täiskasvanud iga rohkem, kui inimene teadvustada suudab.

Ja veel... mitte keegi teine väljast ei saa öelda, mida inimese eneseteostuseks või nn elumõtteks vaja on. Selleks, et seda teha suudetaks, on vaja, et Inimene end tunneb ja endaga hästi läbi saab. Enesearengust kirjutatakse viimastel aegadel palju ja koolitusi on veel rohkem, kuid algus peab tulenema ikkagi Inimese enda seest. Täiskasvanuks saades on meil võimalus muuta enda olemine ja elu selliseks, mis rõõmu ja rahulolu pakub. Mitte keegi teine ei tee inimese eest valikuid ja otsuseid, kui Inimene ise. Iga vabandus enda jaoks stiilis, et oleks minu olemine ja teiseks minu tegemine.... jääbki vaid ohkamiseks, kui mingeid tegusid ei järgne. Vanarahvas ei öelnud asjata, et mõte saab sõnaks ja sõnad teoks.


Head äratundmisrõõmu ja Oma Tee leidmist!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...