Jätkuvalt suurkraamimise lainel

Reedel kirjutuslaua koristamisega jätkunud suurkraaminine on jõudnud nii kaugele, et jäänud on veel paari päeva jagu harimist stiilis hambaharjaga põrandaliistuvahed ka puhtaks. Tulemus on umbes nagu peale remonti. Kõik on avar, õhurikas ja kuidagi selge ning klaar. Ja ma tean täpselt, kus miskine asi asub. 

Vai heldus, kus ma tassisin välja üleliigset kraami. Sõnaotseses mõttes kola ja arhiveerimisest järele jäänud paberipudi, sest köögi ja vannitoa kappidesse ei ole ma sügavalt sisse vaadanud oma kolm aastat ning suurem paberite arhiveerimine on ka umbes sama kaua kõrgust kogunud. Prügikast oli ainus koht, kuhu neid asju viia sai. Oma voodi alt leidsin kaks täiesti tühja kingakarpi. Kuidas ma neid küll koristamise käigus näinud polnud. Tundub, et elamises on kappe küll ja veel, kuid asju on ülearu.

Selgus, et mul on väikse kasvuhoone jagu lillepotte. Selle üle tundsin ainult rõõmu, sest tänase päeva kogemuse põhjal suureneb toataimede ümberistutamise hulk pea topelt. Töötegemise käigus tekkiva mõttepausi ajal kavatsesin kaks kuukinga sujuvalt ümber istutada, kuid tulemuseks on mul kahe poti asemel seitse! Vahepeal tuli ka kiiresti poest orhideemulda juurde toomas käia, sest ma olin arvestanud kahe, mitte seistme potiga. Nagu eelmises postituses kirjutasin, et lilledest võin ma kirjutama jäädagi. 

Eilse aknapesu käigus selgus, et aaloe on ikkagi hiiglama suureks kasvanud. Tiba üle meetrise diameetriga köögilauast julgelt pool võttis oma alla. Võiks esitada pildi kohta küsimuse, et leia pildilt pott. Kui ma teda lammutama hakkan, siis saab sellest raudselt vähemalt kolm potti. Nii et mul on kolm aaloepotti üle. Kui keegi huvitatud on, andke märku. Peaks FBst uurima, kus saab mulla- ja potiraha eest toataimi jagada. Elus loodus, kuidas ikka minema visata.

Kui ma veel kontoris töötasin, siis oli mul kabinet nagu lillede lasteaed ja hoolduhaigla. Kõik kiratsevad või kuskilt napsatud ja juurduvad taimed kosusid minu juures. Mõtlemise aegu oli mõnus nendega tegeleda. Kui puhkusele läksin ja taimed nõupidamisteuumi nurkadesse laiali laotasin, siis ühel korral peadirektor uuris, et kus see lillepood ümber koliti.

Täna tööle hakates käis peast läbi, et kraamiks sujuvalt edasi ja jätaks töötegemise mõnesse järgmisesse homsesse, kuid terve mõistus jõudis ikka kohale, et üksiti-üksiti õekene. Antud lubadused tahavad täitmist ja luustik vajab puhkamist. Vahelduseks on suurkraamimine mõnus protsess ja ma tunnen rõõmu ka selle üle, et mu luustik laseb end painutada ja sirutada. Küll ettevaatlikult ja mõistlikus tempos, kuid ikkagi. Tegemise rõõm on väga vinge!