Pühapäev, 9. juuli 2017

Geneetilisest ksenofooblusest

Eestlane on geneetiline ksenofoob. Kui ma kunagi ELiga liitumisläbirääkimiste laua taga istusin, siis ei saanud ma aru, miks on vajadus sellisel hulgal ksenofoobiat käsitlevate õigusaktide järele. Inimene on Inimene, mis vahet seal on, mis värvi ta on või mis keeles räägib. Egas vanasõna asjata ütle, et aeg annab arutust. Viimaste aastate tulised ja emotsionaalsed väljaastumised on aga selgelt tunda andnud, et kõik, mis on olemusele võõras, tekitab agressiivset käitumist.

Nn klassikalise perekonna eest võitlejad, pagulaste ja immigrantide vastased, vähemuste maha trampimine. Ja eilne paraad. Inimesed, mis teil viga on? Kohati tundub, et elu on nii lill ja aega liiga palju ning siis on vaja hakata ilkuma. Kõik need teemad on vahelduva eduga poliitiliste vankrite ette rakendatud ning hunnikute kaupa hääli toonud neile, kes igatsevad juhtimispuldi juurde pääseda. Puldini jõudes aga ära unustanud, et teema, mis neil kuhugile jõuda aitas, tähendab ka seda, et sellega on vaja tegeleda.

Mis on see, mis paneb haigelt käituma kellegi suhtes, kes oma olemuse või vormiga erineb harjumuspärasest? Miks on vaja näpp õieli ajada ja vallandada verbaalne kõhulahtisus? Mis on eriti kummaline, on see, et klassikalist perekonda, mille eest hulk inimesi väidab end võitlevat,  pole sellisel kujul enam ammu olemas nagu viimased mõnisada aastat populariseeritud on. Abielu, kuni surm teid lahutab, on väga ammu otsa saanud ja selles elab väga marginaalne hulk elanikkonnast.

Mis vahet seal on, kas elatakse kärgperedena või omasooesindajaga või teist värvi/keelt rääkiva inimesega? Kas see on kuidagi nn parem, kui on üks mees/naine, kellel on mitu elukaaslast korraga või iga mõne aasta järel moodustub uus kooslus, kellega järgmised järeltulijad siia ilma tuuakse? Ja siis on riigipühadel ümber laua väike töökas kollektiiv. Mis on oluline? Kas see, et Inimesed on rahul oma olemise ja eluga või see, et kõik oleks nagu eelmised mõned põlvkonnad on elanud?

Kas Mallele meeldib teine Pille või hoopis Kalle? Peaasi, et Malle ise teab, kumb päeva helgemaks teeb ja ka see Pille või Kalle sama tunnevad. Miks on see ülejäänud inimeste asi sekkuda kellegi teise eraellu ja öelda, et see on õige või vale või amoraalne või lubamatu? Eriti tore on, kui see näpu õieli ajaja kasutab argumentideks  nn klassikalise perekonnaga seonduvaid klisheesid, kuid endal on teab mitmes elukaaslane ja lapsi jagub ka külapeale  kärgpere kasvatamiseks.

Aina enam tundub, et elu on liiga hea ja mugav, et vajatakse kunstlikult tekitatud teemasid, mille ümber tantsu lüüa. Muidu pole elus värve ja adrenaliini jääb väheseks. Ja need kõikse kõvema häälega kaasahõikajad ei näe sageli seda, et teema tõstatajad kasutavad kogu lärmi vaid selleks, et endale soovitud positsioon hankida.

Tänasel päeval tehakse igast asjast etendus/perfomance ja targutatakse nii- ja naapidi mõtlemata, mis asja tegelik sisu või tagamaa võiks olla või on. Juhtoinas hõikab lause välja, näitab suuna kätte ja siis lambakari sibab usinasti näidatud suunas ning kättejagatud loosungitega lehvitades.

Tegelikult selles ksenofoobses laines elamisega jäetakse end ilma võimalusest omandada uusi teadmisi ja oskusi ning näha maailma laiemalt.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...