Pühapäev, 4. märts 2018

Kui vähe on palju?

Kas tunnete ka, et õhus on kevadet? Mitte, et mulle lumi ei meeldiks, aga rohelise värvi järele hakkab vaikselt igatsus tekkima. Kaamose hõlma alla sattumisest olen ka sellel aastal edukalt pääsenud. Mul on sedakorda kolm vaba päeva jutti sattunud.  

Kurdan või? Ammugi mitte. Lugesin ennist blogisid ja noogutasin kohe sügavalt kaasa Ebapärlikarbi postitusele. Olen ka ise oma vanemates postitustes selle kultuslause üle – mul pole aega – arutlenud. Ja ikka jõuan ringiga selle teema juurde tagasi. Mis see siis on, mis paneb inimest oma päevi ja nädalaid nii tihedalt tegevusi täis lükkima, et see lause ikka ja jälle kõlab.

Ma olen endiselt veendunud, et üks põhjustest on hirm iseendaga tõtt vaatama jääda, järgmine on see, kasutades kultuslauset, on kergem asise inimese muljet jätta. Justnimelt muljet. Ma ei mõtle siin elus aeg-ajalt tekkivad tempokaid aegu.

Teine aspekt, mille üle ma endamisi arutlenud olen, on see, et miks on tekitatud selline normaalsus, et kui viskled viimase võimaluseni oma energiavarude piiril, siis oled tõsiseltvõetav inimene? No mida annab see pidev vormelirajal vuhisemine? Läbikõrbenud närvid ja lähisuhted? Milleks? Miks me ei oska leida tasakaalu? Vähemalt suurem osa meist.

Läbipõlemise hinda teavad suurepäraselt need, kes selle Kolgata tee on läbinud. Ja alati ei suuda nemadki piirduda selleaadse ühekordse kogemusega. Mis on hirmsat selles ajas, kus järgmine kellaaeg, tähtaeg, kohtumine ei tiksu kuklas. Ahjaa, Marca postitus kannatusest viis mind sujuvalt järgmise järelduseni, et pideva kurnatuse seisundi ülistamine on vahetuses seoses meie ajalooga. St ma kaldun olema Marcaga ühte meelt selles osas, et tegemist on ajaloolise pärandiga, kus kirik inimesi kuulekusele sundis ning selgitas, et kannatus on argipäeva normaalsus. Ja kogukonna teadvus on võimas.

Kannata ja siis saad paradiisi ja siis see, et mis higi, vere ja pisaratega pole saavutatud, selle väärtust ei osata hinnata. Kõlab nagu masohhismi käsiraamat. Mitte, et ma ei väärtustaks töötegemist või eesmärgile pühendumist. Mind siiralt häirib kui normaalsuseks loetakse töist orjamist või materiaalsusele orienteeritust. Äärmused on igal juhul kurnavad ja halvad.

Mündi teine pool on lillelapslus: küll saab ja vastutustundetus. Täna ei ole tuju, siis ei tee ja kui homme ka tuju pole...noh, siis kunagi...ehk...äkki. Vastutustundetus just selles osas, mis puudutab tehtud tegude ja tagajärgede vahelist seost. Iseloomustab lause...aa ma niipidi ei mõelnud...eino tore, aga miks teised mõtlesid? Ja siis see – ma tahan. Hea argument iga sigaduse õigustamiseks.

Kuskil seal vahepeal on kesktee, mida mööda minnes ei kõrbe hing ja närvid ning annab sisemise rahulolu ja meelekindluse. Eks me vahel eksi kõik tee servadesse, kuid oluline on, et tee pealt päris maha ei astu.


Head pühapäeva jätku!

7 kommentaari:

  1. Nope, "ma tahan" õigustab kõike ja absoluutselt =P
    Miks mitte? Mis see halb asi on selle juures, et tehakse, mis tahetakse?

    V.a. kui keegi teine kõvasti haiget saab.
    Siis ei õigusta tahtmine mitte.

    VastaKustuta
  2. Kogu oma kohusetundlikuse juures, usun siiralt, et "ma tahan" on üks adekvaatsemaid põhjendusi peaaegu kõigele. Vähemalt võiks olla. Inimesed oleksid palju õnnelikumad.

    VastaKustuta
  3. Sry, SEST teisel juhul ju ongi puha kannatamine...
    (Mulle ka meeldis Marka postitus)

    VastaKustuta
  4. Ei usu et põhjuseks on just kristlus oma kannatuste oreooliga. See on hoopis kapitalismi eduhullus, mida massid on omale külge haakinud. Pealekasvanud põlvkond ei tea midagi ei Kristuse õpetustest ega ka budismist, kuid ometi on nad kärmed vastama et neil on kiire. Kui nad teaksid kasvõi lihtsamat tõde, et karma on tegelikult täitumata soovid, siis nad võtaksid oma kiiruse ammu maha, sest oma kiirusega ju koguaeg midagi soovitakse. Püütakse sinilindu, mida kunagi kätte ei saada.
    Vaadake kuidas inimesed käivad ringi, nina koguaeg oma mobiilis ja kui istuvadki kuhugi maha, siis võetakse seljakotist koheselt lisaks ka arvuti laua peale. Kiire? Muidugi kiire, inimesi enda ümber ju ei märgata, märgatakse tehnikavidinat, kus on vaja üle vaadata kõik oma laigid ja teiste laigid ning vastata neile moodsalt vaid paari sõnaga. Seda nimetatakse suhtlemiseks. Just nimelt paari sõnaga, sest rohkemaks kiirusega harjunud aju ju ei võta.
    See on vastutustundetu käitumine nii enda kui ka teiste suhtes. "Hea inimese" maskid langevad koheselt, kui vastaspool (eriti noorem põlvkond) märkab et mingi kohustus võib laskuda nende pea kohale. Siis minnakse üle kiretutele sõnumitele, mitte inimhäälele. Ka siis ei vastata koheselt, vaid tekitatakse kunstlik pikem paus, et näidata KUI kiire neil on. Tegelikult mõeldakse pikalt, mida vastata ja kuidas eemale viilida, või hoopis ignoreerida. Kiire on.

    VastaKustuta
  5. Kui laps mingi 5a. tahab täiskasvanuks saada peab ta 15a. kannatama, kui kohe ei saa, siis muuutub ma tahan, ma ei tahagiks ja see on samasugune õigustus. Inimene harjub kannatustega ja kohaneb nendega sellepärast on vaja kogueg muuta midagi, et kannatused otsa ei lõppeks.

    VastaKustuta
  6. Huvitav milleks seda kodulehte vaja on kui blogi juba on, paistab, et IT ei toida enam ära isegi reklaami ei jõuta enam osta.

    VastaKustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...