Maastleitud aeg ja mõtterongid...

uitavad mõtterongid...

Pisuke paus Elu kiirteel tormlemisest ja tervisega maadlemisest. Mul ikka õnnestub sujuvalt oma ajakava ääretasa täita (seda muidugi võimetekohaselt). Mõne teise jaoks oleks see ilmselt paras venitamine. Aga pean arvestama oma võimetega, mitte kellegi teise omadega.

Niisiis on täna maastleitud aeg. Pidin arsti juurde minema, kuid selgus, et viirus on tohtri rajalt maha võtnud. Tore oli see, et arsti õde helistas ja teavitas ning leppisime kokku uue aja. Lisaks uuris ta, kuidas käe närvidele määratud uus raviskeem mõjub. Väga hästi mõjub. Saan magada ja seda mitte ainult kirjutuslaua toolis. Puhas õndsus on magada oma voodis ja ärgata mitte valu, vaid selle peale, et uni sai otsa. Ja ma saan jälle kätt kasutada. See ühe käega trükkimine oli paras paine. Eks õigesse rütmi jõudmine võtab aega, kuid juba algus on hea. Eelmine kord teise käega analoogsest olukorrast väljatulemiseks läks paar kuud aega. Näis, kuidas sellega saab.

Närvikahjustus tekib ülikiirelt, kuid paranemine võtab pika aja. Üsna loogiline, et selline kahjustus tekib, kui pooleteistaastaga kümme sentimeetrit lühemaks jääda. Kuidagi peab see seljaaju ja närvikimbud oma kitsamate oludega kohanema ja pole ime, et osad neist kuskile sklerootiliste selgroolülide ja nn diskide vahele mõneks ajaks pitsuvad. Nüüd lahendus jälle olemas ja saab paranemise teel rühkida.

Tulin eile loengutest ja ukerdasin krabisevas talveõhtus. Püüan kõndmismaad suurendada ja tatsasin ühe bussipeatuse võrra jala. Õhtusel kõndimisel tulevad mõtterongid eriti kiirelt ja neid on kohe palju. Vahepeal lihtsalt jäin seisma ja vaatlesin ümbrust. Mõtlesin EBA üritusele, sõltuvustele, harjumustele ja hasartmängudele. Kõik need teemad on blogimaailmas arutlemisel olnud.

Ilmselgelt on EBAlaadseid üritusi vaja. Just sellepärast, et tegijatel oleks võimalus kohtuda, muljeid, kogemusi ja mõtteid jagada. Kui üks formaat ei sobi, siis kujunevad välja nn alternatiivsed või sarnased üritused vähema osalejatega ja teises formaadis, kuid toimumata need ei jää. Head näited on siinkohal Ritsiku juures toimunud kohtumised ja tervisesportlaste kohtumised.

Kindlasti on EBAlaadsel üritusel oma sihtgrupp olemas ja kindlasti on see ka moel või teisel korraldajate nägu ning peegeldab korraldajate võimekust. Ja eks olegi nii, et ühele sobib ja teisele mitte. Mulle endale sobivad sellised isetekkelised kogunemised (nt Ritsiku juures toimunud), kuigi ma ise füüsiliselt sinna jõudnud pole. Kuid omal ajal olid taolised kogunemised teises valdkonnas. Lühidalt – asjad toimivad siis, kui nende jaoks on osalejad olemas, kellele sisu ja vorm sobivad.

Harjumuste tekkimistest, muutmistest ja vabanemistest olen ma kirjutanud rohkem kui ühe korra. Tegelikult taandub harjumuste ja sõltuvuste ulatus enesedistsipliinile ning teadlikule käitumisele. Ja kindlasti ei tee neid olematuks olukord, kus midagi ära keelata või jõuga  sekkuda. Käsukorras ohjamine tulemust ei anna.

Harjumused ja sõltuvused tekitab inimene ise, mitte keegi teine kuskilt eemalt-kaugelt. Pole põhjust ei riiki, valitsust ega naabreid süüdistada selles, et elu segavad käitumismustrid on tekkinud. Jaja, loomulikult on erinevad tekkepõhjused ja isiksuseomadused ja lapsepõlv jms.

Lõpptulemus taandub ikkagi sellele konkreetsele inimesele. Sellel hetkel, kui ta teadvustab, et miskit ei ole päris õige, sel hetkel on ta valiku ees, kas jätkata või siis muutuda. Ja siin on oluline, et oleks läheduses inimesi, kes moraalseks toeks oleks.

Saadan selleks korraks mõtterongid depoosse puhkusele.

Head talve!

Katkeid Bô Yin Râ raamatutest

Magus pühapäev. Kui oskaks, siis lööks nurru. Ärkasin aeglaselt, nautides igat hetke. Üle pika aja ei takistanud mind miski lihtsalt olla ja ajas niisama kulgeda ilma, et mingi kohustus või lubadus kuklas ei tiksuks. 

Vaatlesin mõttepilvi ja üks neist jäi pidama. Kui juba raamatud minuni jõuavad, siis ma neid ka loen. Mind omal ajal hämmastas, kui hakkasin erinevaid uskusid uurima, et kui universaalsed nad on, kui geograafilis-ajaloolised-kultuurilised omapärad eemaldada. Kõik peavad oluliseks inimlikke väärtusi ja sisemist tasakaalu ning rõhutavad kogukonna teadvust ja vastutustunnet oma tegude/eest jne.

Nüüd raamatutest. Huvitav on, et nende esmatrükk avaldati 1922. Aastal, kuid mõtted on aktuaalsed ka tänases. Tekstis on tunda ajaloo hämaraid ämblikuniitide hõngu, st lugedes on tunne, et oled teises ajastus.

Bô Yin Râ pole muidugi mitte ainus, kelle kirjapandu on ajatu ja ka tänases päevas täiesti asjakohane, kuid sedakorda siis tema nägemus katkenditena raamatutest: Tee Jumala juurde, Raamat õnnest. Raamatute pealkirjad võivad esmalt tõrget tekitada, et jälle mõni usukuulutaja Tõe leidmise juurde, kuid lugedes saabub teadmine, et seda kõike ma ju tean. Vähe teises sõnastuses, kuid mõte samane. Vähemalt minu jaoks vanad, head ja tuntud tõeterad, mida nüüd siis ka Teiega jagan.

Su otsusekindlusest sõltub Sinu saatus, oma saatust pead aga Sina kandma üksi.

Sul tuleb ennast määratleda nii, et tänasest peale on Su “jaa” kõigutamatu ja Su “ei”  äraostmatu.

Ei sobi see, et petad ennast ja ütled täna “jaa”, homme “ei” vaid seetõttu, et Sinu enda mõnutunne või Sinu soovide kalduvused keelitavad Sind oma otsust muutma. 

Teiste inimeste “jaa” ja “ei” ei saa Sind sealjuures aidata isegi siis, kui need teised on inimeed, keda väga austad.

Määrata saad vaid iseennast, mitte välismaailma.

Tegelikult teeb Sind õnnelikuks Sinu enese looming – loomine tunnete kaosest ja niisuguse loomise tulemus – harmoonia hinges, kes ise täiustub, kinkides ennast teisele hingele...

Oma hinge õnne võid leida ainult loojana!

Me oleme need, kes tahame olla!

Jäägitult pead tasuma kõik, mida oled ükskõik millise kaasinimesega käitudes jäänud võlgu inimkonnale, ja Sa ei pääse selle seaduse käest enne, kui oled maksnud viimase penni.

Siit, sealt ja siis veel natuke...

netiavaruste leid...sillad meis endis...

Seda suurt, et... ei olegi miskit suurt. Tavapärane rutiin. Tõsi küll, väikese erisusega. Mul on järgmised neli päeva omas rütmis, st avan välisukse vaid siis, kui ise tahan. Mõtlesin ennist, et kas tegelen kõik neli päeva suuremal hulgal mittemidagiga või pühendan osa sellest ka asisele tegevusele. Jõudsin järeldusele, et alustan looderdamisega ja eks siis tunda anna, mis edasi saama hakkab.

Kuna aasta lõpp ja algus on olnud koormavad  ning energiamahukad, siis on paras alustada akude laadimisega. Milline luksus: terve öö magada ilma, et valu ärataks või köhasoolo nõuaks ettekandmist. Igatahes on mul hea olla. Lugesin ennist blogisid ja püüdsin aru saada, mis see päevakajaline  teema ka on, kuid tundub, et hetkel polegi ühest kandvat teemat, mida suurem osa lahata sooviks.

Minu eelmise postituse jätkuks veel nii palju, et väga äge on, kui keegi võtab vaevaks midagi sellist ette võtta. Mingil põhjusel me teiste heaks midagi nn lambist lihtsalt niisama ei tee. Kes suudab meenutada, millal viimati ilma igasuguse põhjuseta kellelegi mingi huvitav üllatus sai tehtud? Mul endal läks ka meenutamisega jupp aega ennem, kui meenus. Raamatuid ma küll ei kinkinud, kuid paar positiivset elamust organiseerisin küll.

Olen viimased päevad arutlenud ajatul teemal – ei ole mõttekas maailma läbi isikliku vaatenurga kaeda, see tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. See, mis ühe jaoks on sobiv ja loomulik, see teise jaoks absurd ja ebamõistlik. Sealt edasi tekkis küsimus, et kuidas siis kirik keset küla ehitada nii, et head suhted, mugavussoon ja turvaline olemine alles jääks?

Jõudsin järeldusele, et polegi keeruline. Kuna selliste järeldusteni/olukordadeni jõutakse tavaliselt emotsionaalseid ja subjektiivseid hinnanguid andes, siis on enda jaoks ohutum õlgu kehitada ja tunnistada, et nii ka saab. Konflikt plahvatab siis, kui hakata  selgitama või uurima. Siis tuntakse end sageli rünnatuna ning järgneb verbaalne ja isikliku alatooniga rünnak.

Mida isiklikum või hingelähedasem teema, seda emotsionaalsem reageering. Vahel olen leidnud end tulisest arutelust, mis on vaidluseks üle läinud ja mõelnud, et oli seda nüüd siis vaja? Ses mõttes, et need emotsionaalsed väljaütlemised ei muuda midagi ja ei ole kasuks kellelegi. Lihtsalt puhtal kujul väljaelamine ja oma arvamuse tuline kaitsmine ja ka kohatine õigustamine.

Kohe, kui see teadmine saabub, siis kohe on ka maharahunemine. Iseasi siis, kui keegi hakkab otsuseid minu eest vastu võtma või minu elukorraldusse sekkub. Igasugu arvamusi talun üsna külma rahuga ja vahel ka suurima leidmisrõõmuga. Mitu pead ikka mitu pead ja nii leiab täiesti uusi ning huvitavaid vaatenurki ja/või võimalusi.

Ja lõpetuseks: veetsin pool päeva ilusalongis. Vat see on koht, mis kõigile meeltele pai teeb. Pediküür ja juuksur ja massaaž....tundsin, kuidas viimanegi paha enesetunde jupikene kadus. Kui vähe on inimesel õnneks vaja...