Sajune kalapäev ja ID-kaardi kiibi turvariski paanika meedias

Klikimagnetist postitused on vahelduseks otsa saanud. Jätkub tavapärane rutiin. Olen tööpäeva jooksul tegelenud suhtlemise ja mõtete sõnadesse vormistamisega ning jäin tooli istuma ning kaugusesse vahtima. Sõrmed liikusid omatahtsi ja kui silm fokusseeris ekraanil olevat teksti, siis leidsin end oma blogist.  Tagumine aeg blogist tiba eemal hoida, et välistada harjumuse kujunemist. Teen pausi-eelse postituse ja jätan blogi mõneks päevaks oma elu elama.

Järgmisel nädalal alustan loengutega. See on järgmine samm tempo tihedamaks muutmisel. Vaja kriitilise pilguga ennem alustamist elamisele pilk peale visata, mida ette ära teha saab, et välistaks tegemata asjade kuhjumist lähimaks paariks nädalaks.  

Üle-eile hakkas meedias trall ja tagaajamine ID-kaardi kiibi turvariski teemal. Kuna valimised on lähedal, siis igaüks, kes tunneb end pisutki õigustatuna sõna võtma, seda ka teinud on. Vähem ja rohkem avalikud tegelased. Paanikaosakonna käivitamine toimub täiel rindel. Tulemuseks on inimesed segaduses.

Meedia on täis jaburaid ja selgelt manipuleerimistunnustega sõnavõtte. Ma ei kavatsegi neid siin lingina esitada. Tähelepanu alt on teenimatult välja jäänud pädevate ja asjaomaste isikute sõnumid. Mulle meeldib RIA endise pealiku sõnavõtt Postimehes ja PPA poolt Tarbija24-jas kokkuvõtlik artikkel korduma kippuvate küsimustega.

Küsimused viimati nimetatud artiklis annavad aimu, kuidas inimestele hunniku demagoogiliste uudisnuppude avaldamine mõjunud on. Lisaks eelnevale näitab täitevvõimu PR-i oskusi meedia käitlemisel ka üle kahekordne mobiil-ID-de väljastamine. Nii palju siis kriisikommunikatsiooniplaanidest ja õppustest, mida kilomeetrite kaupa valitsusasutustes koostatakse.

Inimesteni ei suudeta tuua ja veenvalt esitada selget, usaldusväärset ning arusaadavat sõnumit. Küll aga püüab igaüks liikvele läinud meedialaviinis endale sobivat surfilauda leida, et saada see nn 2 minutit kuulsust.

Säilitagem palun terve talupojamõistus!

Veidi ulmekirjandust, ehk Perekooli foorum ja sellega kaasnevaid mõtteid

Olen vähe tõbine ja sestap on töötegemine tiba häiritud. Vajan pause ja lugesin Pegasuse naasmise ootusel blogisid. Olen Perekooli foorumist ka ennem lugusid kuulnud ja paaril korral külastanud. Uudishimu tappis kassi, ammuks siis nõrk inimene sellele suurt vastupanu osutab. Seadsin näpud valmis ja sisenesin Perekooli foorumisse.

Teema, mille foorumist leidsin ja mis mind edasi lugema ajendas oli: Kas kõikide blogijate elu ongi täiesti perfektne ja ilus? Uudishimu läks suuremaks. Jutt nagu Perekooli jutt ikka, kuni jõudsin postitusteni, kus kirjutati, et “viimase poole aasta jooksul, keda jälgisin, ära surnud, mõni leseks jäänud ja paar tükki sõdivad vähiga. Muidu on nende elu ilus kui päikesetõus Havail. Neil  pole blogid kahtlemata mingid rahateenimisallikad ka muidugi”.

Edasi uudistati, et milliste blogidega võiks tegemist olla. Järgnes loetelu, mille hulgast leidsin ka enda oma.

Jäin mõtlema...eee..... ilus elu? Samas eks ole ilust igal oma arusaam. Ega vanarahvas asjata öelnud pole, et ilu on vaataja silmades. Järgmine mõte tekkis, et kas äkki nende sõnade kirjapanija tahab ka sellises ilus elada? Ehk on masohhism kasvavas trendis ja inimesed tahavad trendikad olla? Ei  jõudnud ennast rahuldava vastuseni.

Olen sageli murdnud pead, et miks erinevad reality show’d nii populaarsed on? Ilmselt on bloginduse ja perekooli foorumiga sama fenomen: tahaks teada, mis sisekosmostes toimub? Uudishimu ju. Kogemuse mõttes ju ka, et ehk õnnestub vältida vigu või leida olukorrale hea lahendus...

Kõik õige. Kogemusi, mõtteid ja arvamusi jagada on hea ja vajalik. Kahtlaseks läheb olemine siis, kui kõrvalseisjad hakkavad omavahel teemat edasi arendama, kuid ei küsi algallikalt teavet. Ehk siis, kui küsimused tõusetuma hakkavad, siis püütakse neile omavahel vastus leida, mitte ei pöörduta selle inimese poole, kelle tegevuste või olude kohta küsimused tekkinud on. Ja sealt need pärlid tulevad. Mida isiklikumalt ehk hingelähedasemalt teema kõnetab, seda emotsionaalsem on arutelu: lapsed, lemmikloomad, pereelu, toimetulek jne.

Eeldan, et see inimene, kes võrdles lesestunud või vähiga võitlevate inimeste elu päikesetõusuga Havail, mõtles selle ilu tähendust iroonilises võtmes.  

Võrgupäeviku pidamine ei tähenda ju ometi seda, et kogu argipäev tuleb minutilise täpsusega ära kirjeldada. Samas, kui küsimused tekivad, siis saab neid ju alati esitada, st et mida või kuidas, ja kui on kommentaaride esitamise võimalus jäetud, siis saab ka seda võimalust kasutada.

Ehk ootavad lugejad rohkem verd, higi ja pisaraid kirjeldavaid postitusi? Miskipärast ei usu. Oodatakse ikka neid kirjutisi, mis kirjeldavad kordaminekuid, häid leide, ideid, mis aitavad midagi paremaks saada, edasi minna... või olen ma millestki valesti aru saanud?

Öö, sügisene rahutus ja uus töötegemise tool

Ühes eelnevas postituses kirjutasin, kuidas mind sügiseti valdab rahutus hinges nagu enamust kevadeti. Juba jupp aastaid kuulan siis Dagö Maanteed ja Tõnis Mäe Aeda.  Neis muuusikapalades on midagi, mis mind alati kummitama jääb, kui kuulan. Lisaks sobivad sellesse nimetusse aega ka põlisrahvaste rütmid.

Üldiselt on mu muusikavalik seinast seinani. Töötegemiseks on hea Metallica, Deep Purple, Yelawolf vms; surematud Led, Zeppelin, Slade või Garry Glitter vms; klassikast Bach, vahel Chopin, Händel ja Haydn muidugi.  Kõik muu jääb sinna vahele, oleneb meeleolust ja tegudest, mida teha on  vaja. Ilma muusikata olen oma tegemistes harva. Harjunud ja mõte liigub paremini ning sõnastub lihtsamalt.

Sügis on kohal. Hommikuti ja õhtuti on eriti tuntav. Soetasin uue töötegemise tooli, mis eriti selja-, käe- ja jalasõbralik on. Ameeriklased nimetavad sedatüüpi toole lazy boy’ks (tootja järgi), ehk siis nn telekavaatamistool, mis on  fikseeritud asendis suurepärane kiiktool. Tundsin, et mu sõber, elutoa tugitool, pikematel istumistel tekitab selga paine. Tuttavaga ükspäev rääkides selgus, et tal soov mööbliesemest lahti saada ja nii ta minu juurde jõudis.

Täpselt see, mis ideaalselt sobib. Õige seljakalle,  piisavalt kõrge seljatugi nii, et pea turvaliselt õige nurga all toetub, küünarnukkidel on õigel kõrgusel toetuspind ja kõrgemal olev jalatugi. Ergonoomika on täpselt minu vajadustele vastav. Haige selja üks vähestest headest omadustest on see, et vales asendis olles ütleb selg üsna ruttu, et korrigeeri asendit või hakkan valutama.

Lapsed rõõmustasid, et nüüd on elutoas mõnus telekat vaadata, kuid lasin ta hoopis oma tuppa panna. Nüüd polegi suurt elutuppa asja enam. Naersime, et peaks päevas kokku leppima ühised kogunemised suures toas, sest muidu võivad kohtumised harvaks jääda. Lastele ütlesin, et kui nad head lapsed on, siis võivad minu juures mõnulemas käia. Telekas on niikuinii suuremalt jaolt sisekujunduselement, kuigi viimasel paaril nädalal olen Viasat History kanalilt vaadanud UK losside ajalugu ja viikingite ajalugu tutvustavaid seeriaid. Viikingite sarjas on erinevates seeriates tutvustatud Eestis, Saaremal, Salmes kahe viikingilaeva matuse leide.  

Märkamatult on õhtust öö saamas. Tundub, et aeg on öösse ära minna. Head ööd!