Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad minu käest ärevust täis meilid. Täiesti hästi on. Olen end uue eriala arendamise ja Klientide tellimuste võrku aheldanud. Ei miskit ülemäärast, kuid täpselt niipalju, et enesesse vaatamine on pinnapealseks jäänud. Ma olen end ohjeldanud küll kellaga ja küll mõistusega. Lihtsalt mu võimekus on harjumuspäratult lahja, aga selle eest on ta olemas.

Reedene päev pani mind järjekordselt mõtlema inimeste erinevuse üle ja rõõmustama selle üle, et ehe headus ja abivalmidus pole kuhugile kadunud. Olen kirjutanud, kuidas energiast tühjakssaanuna ja valude paines olen istunud tee serval ning kuidas möödujad on ilma peatamiseta nähtut kommenteerinud. Sedakorda siis positiivne näide.

Olin teel loenguid pidama. Astusin bussi ja suundusin vasakule poole, ehk siis vastassuunas sõidusuunale, et vabale istekohale ohutult maanduda. Olen spetsiaalselt, arvestades oma liikumishäireid, koos õppeosakonnaga, sättinud loenguajad väljaspoole tipptunde. Siis on bussid pooltühjad ja ma saan karguga lihtsamalt liigelda.

Niisiis, astun istekoha poole, üks jalg õhus, kui buss äkki pidurdas ja ma lapiti selili vahekäigus leidsin end olevat. Ehmatus oli totaalne. Teatavasti on mu selgroog sarnane parandatud brüsseli pitsiga ja igasugune kukkumine võib olla eluliselt ohtlik. Selle kukkumishirmu ees detsembris libisemisel, erakordselt ebagraatsilist piruetti tehes, väänasin ma oma puusaliigese niimoodi välja, et siiani pean karguga käima.

Igatahes lapiti selili bussis ma olin nagu maipõrnikas kevadisel rajal. Esimesena palusin abipakkujaid natuke oodata, kuni oma liikumisvõime üle kontrollin. Hakkasin siis varvastest pihta ja aina ülespoole tunnetades tõdesin ime sündimist: kõik jäsemed on liikumisvõimelised, pole valuraasugi ja ainus eesmärk on see kere horisontaalasendist vertikaali saada.

See tundus ületamatu soovina. Kui üks käsi on nõder ja üks jalg ei kanna, siis on maru raske end seljapealt üles aidata ja seda isegi koos abikätega. Egas miskit, tuleb imikuaega meelde tuletada. Kruttisin end kõhuli ja siis palusin abipakkujatel end püsti aidata. Ja püsti ma lõpuks sain. Tänasin abivajajaid. Nende sõnades oli tunda ehedat hoolivust, kui nad uurisid, kas kõik on korras ja ma kindlasti arsti ei vaja. Mu sees tekkis siiras tänulaine, mida ma ka väljendasin.

Järgmine ime oli veel: mitte üks plekk minu lumivalgel mütsil ega helelillal sulemantlil. Mitte ainsamatki. Põlvekõrgusel, kui ma end põlvili ajasin, oli tolmune koht, mis pühkides kadus. Ja nii ma siis loenguid pidama sõitsin. Seitse tundi loenguid veensid mind,  et ei mingit põrutust, venitust, vaid ehmatus. Ilmselgelt päästsid mu elu mu seljakott ja sulemantel, mis suurepärasteks õhkpatjadeks maandumisel osutusid.

Loo moraal: bussijuhid on seisukohal, et nad veavad puid (suurem osa neist),  meie ümber on alati häid, siiraid ja abivalmis inimesi ning bussi sisenemisel tuleb kohe kann esimesele vabale istmele toetada, kui karguga liigud.

Head!

Kui vähe on palju?

Kas tunnete ka, et õhus on kevadet? Mitte, et mulle lumi ei meeldiks, aga rohelise värvi järele hakkab vaikselt igatsus tekkima. Kaamose hõlma alla sattumisest olen ka sellel aastal edukalt pääsenud. Mul on sedakorda kolm vaba päeva jutti sattunud.  

Kurdan või? Ammugi mitte. Lugesin ennist blogisid ja noogutasin kohe sügavalt kaasa Ebapärlikarbi postitusele. Olen ka ise oma vanemates postitustes selle kultuslause üle – mul pole aega – arutlenud. Ja ikka jõuan ringiga selle teema juurde tagasi. Mis see siis on, mis paneb inimest oma päevi ja nädalaid nii tihedalt tegevusi täis lükkima, et see lause ikka ja jälle kõlab.

Ma olen endiselt veendunud, et üks põhjustest on hirm iseendaga tõtt vaatama jääda, järgmine on see, kasutades kultuslauset, on kergem asise inimese muljet jätta. Justnimelt muljet. Ma ei mõtle siin elus aeg-ajalt tekkivad tempokaid aegu.

Teine aspekt, mille üle ma endamisi arutlenud olen, on see, et miks on tekitatud selline normaalsus, et kui viskled viimase võimaluseni oma energiavarude piiril, siis oled tõsiseltvõetav inimene? No mida annab see pidev vormelirajal vuhisemine? Läbikõrbenud närvid ja lähisuhted? Milleks? Miks me ei oska leida tasakaalu? Vähemalt suurem osa meist.

Läbipõlemise hinda teavad suurepäraselt need, kes selle Kolgata tee on läbinud. Ja alati ei suuda nemadki piirduda selleaadse ühekordse kogemusega. Mis on hirmsat selles ajas, kus järgmine kellaaeg, tähtaeg, kohtumine ei tiksu kuklas. Ahjaa, Marca postitus kannatusest viis mind sujuvalt järgmise järelduseni, et pideva kurnatuse seisundi ülistamine on vahetuses seoses meie ajalooga. St ma kaldun olema Marcaga ühte meelt selles osas, et tegemist on ajaloolise pärandiga, kus kirik inimesi kuulekusele sundis ning selgitas, et kannatus on argipäeva normaalsus. Ja kogukonna teadvus on võimas.

Kannata ja siis saad paradiisi ja siis see, et mis higi, vere ja pisaratega pole saavutatud, selle väärtust ei osata hinnata. Kõlab nagu masohhismi käsiraamat. Mitte, et ma ei väärtustaks töötegemist või eesmärgile pühendumist. Mind siiralt häirib kui normaalsuseks loetakse töist orjamist või materiaalsusele orienteeritust. Äärmused on igal juhul kurnavad ja halvad.

Mündi teine pool on lillelapslus: küll saab ja vastutustundetus. Täna ei ole tuju, siis ei tee ja kui homme ka tuju pole...noh, siis kunagi...ehk...äkki. Vastutustundetus just selles osas, mis puudutab tehtud tegude ja tagajärgede vahelist seost. Iseloomustab lause...aa ma niipidi ei mõelnud...eino tore, aga miks teised mõtlesid? Ja siis see – ma tahan. Hea argument iga sigaduse õigustamiseks.

Kuskil seal vahepeal on kesktee, mida mööda minnes ei kõrbe hing ja närvid ning annab sisemise rahulolu ja meelekindluse. Eks me vahel eksi kõik tee servadesse, kuid oluline on, et tee pealt päris maha ei astu.

Head pühapäeva jätku!

Millest koosneb argipäev?

teed ja rajad...

Nautlesin pühapäeva hommikus ja muuhulgas lugesin blogisid. Ühest blogist jäi kummitama mõte, et kuidas argipäevad õhtusse saavad ja teise blogi postitusest keerleb mõttekatke, et miks on vajalik pidev vastandumine. See teine teema jääb minu sees veel küpsema, sest kuidagi katkendlik veel.

Aga see argipäevade ajalooks saamine on huvitav. Ma olen kirjutanud nädalapäevade erievast vibratsioonidest ja nädalavahetuse mõnusast olemisest, kuid tegevustest, millega argipäevad täidetud on, pole kriipsugi. Arvan, et enda jaoks on see oluliselt huvitavam teadmine, kui lugejatele. Üritan tagasivaatamise võtmes mingi kuldse kesktee leida, sest vaevalt ühest mustrit on, ehk mingid sarnasused. Ja ega me sõjakooli rutiinis ka ei ela.

Niisiis argipäeva hommikud jagunevad esmalt niipidi, et kas on vaja tõusta kellaga või ilma. Olen pika ärkamisega. Selleks, et kodust heas olemises väljuda, pean ärkama vähemalt kaks tundi ennem välisuksest väljumisaega. Ilma kellata ärkamisaeg jääb 8 ja 9 vahele. Kui end lugema unustan, siis ca 10 ja 11 vahele. Ärkamise kohustuslik osa on veel õige maitsega kohv, õige tool ja iPad. Esimese kruusijagu olen ma veel unemaailmas ja täiesti akontaktne. Vaatan aknast välja ja lasen endal kohaneda selle reaalsusega.

Kui olen unemaailmast lõplikult siinpoolsusesse üle tulnud, siis teen teise tassi kohvi ja lasen pilgul uudisteportaalidest üle käia ja loen mõnda blogi. Järgneb meilbokside kiire ülevaatamine ja päeva tegevuste ülevaatamine ning vajadusel kalendrisse muudatuste tegemine. Vahel ka mõned kiired töökõned.  Ja olenevalt sellest, kas pean välja minema või mitte, järgneb riietumine ja siis kas lahkumine punkti B suunas või läpakaga töisele lainele asumine. No näed, kuskile sinna vahele mahub ka söömine, kui meeles on.

Ja nii see päev siis kulgeb vastavalt planeeritule, sekka lõuna ja siis olenevalt sellest, kas olen väljas või kodus, toimetan edasi või lähen magan paar tundi. Argipäevade lõpud on erinevad. Vahel lõpeb mu argipäev lõunaunest ärkamisega ja vahel üheksa paiku õhtul loengute lõpetamisega. Kui hilised loengute lõpetamised jäävad valgemasse aega (märts kuni oktoober), siis ma jalutan pool maad, kui koju tulen.

Õhtuti teeme lastega tavaliselt päeva briifingu ja lepime järgmise päeva tegevused kokku ja suhtlen mingi kanali vahendusel sõbrannade/tuttavatega. Kuskile mahub sinna söömine ja vahel ka minupoolne toiduvalmistamine (pigem siis ikka vastupidi), kui olen päeva kodukontoris tööd teinud.

Päeva lõpetuseks loen või siis vaatan mõne seriaali osa ära. Kuigi telekaga on mul suhted väga hootised. Eelistan lugemist. Ennem unedemaale minemist on meditatsiooniosa, ehk päeva kokkuvõtted ja lahtilaskmised ning lõdvestusharjutused. Õhtusöögi ja magamaminemise vahelisse aega jääb ka käsitööga tegelemine, kui tahtmist on.

Ka kultuuriampsud (kontserdid, kino, teater jms) ja päriselus lähedastega ega kohtumised jäävad argipäevade õhtustesse aegadesse, kui ma just linnast välja kaugemale ei sõida. Ma eelistan nädalavahetused endale hoida. Majapidamistegevused koonduvad laupäevale ja ajas kulgemine ja akude laadimine pühapäeva. Pühapäevaõhtutesse kuulub ka järgmise nädala kalendrisse pilgu heitmine.

Vaatasin, et kõige varieeruvamad on tegevused peale nn tööpäeva lõppu. Argipäeva rutiin on päevasel ajal suhteliselt sarnane igal tööpäeval. Kalendris on tegevused ja kohtumised planeeritud mõned kuud ette, nii et palju loominguliseks lähenemiseks aega ei jäägi. Argipäevade vahelduse moodustavad  visiidid meedikute manu ja ärajäänud kohtumiste asemel maastleitud aeg. Lühidalt – igav inimene, kes armastab planeeritud argipäevi ning mõnusalt uimaseid nädalavahetusi.

Olete mõelnud, kuidas Teie argipäevad õhtusse jõuavad? Pole...aga visake korra pilk peale, kuhu see aeg kulub, nii et leiame end sageli ütlemas... ei ole aega..