Olemise talumatu kergus

Liigutan varbaid ja lasen ajal voolata. Uitmõtted liiguvad peas nagu pilved sügiseses taevas. Seoseta, suuremad ja vähemad. Mõned on tumedad ja teised kirkamad. Kaleidoskoop peas. Ma ei peata neid, vaid ainult vaatlen.

Viimased päevad on olnud mõttevabadus. See on kummaline seisund. Passiivne olemine ilma igasuguse tahteta midagi teha. Homme on see päev, kus ristteel olevas valgusfooris süttib tuli. Kõige parem on see, et ooteseisund lõppeb. Saan reaalsed tulemused valikute tegemiseks ja järgmise poolaasta piirid sellest tulenevalt paika panna.

Jäin mõtlema, et inimene on ikka kummaline olevus.  Tegelikult see komisjoni otsus ei muuda mu elu sekundipealt teistsuguseks. Ma ju tunnen, mis muutused on vahepeal toimunud ja saan ka suures plaanis aru, milleks ma suuteline ja võimeline olen. Pigem on tegemist teadvustamisega ja järgmise ajamärgi mahamärkimisega.

Ma olen suurema osa oma töisest olemisest elanud tulevikus, st valmistanud ette visioonide materialiseerumist. See on mõjutanud ka minu isiklikku mõttemaailma. Avastasin, et mängin isikliku tulevikuga samade mudelite baasil nagu töises olemises. Seda tõdemist on olnud ikka ja jälle, kuid igakord, kui see teadvustub, siis jõuan tingitud reflekside lahti harutamise vajaduseni. Ei ole enda suhtes alati aus kasutada sissejuurdunud mõttemudeleid otsuste tegemiseks.

Ega asjata ei öelda, et inimene on harjumuse ori. Harjumuse orjaks muutub inimene eelkõige mugavusest ja ressursside optimeerimiseks. Samas muudab see ühel hetkel elu värvivaesemaks. Rutiin on tore ja vajalik, kuid on piir, mille ületades muutub inimene letargiliseks ja rutiin muutub mitte toetavaks, vaid takistavaks.

Tasakaaluleidmise koht – kus läheb see piir, kus harjumus/mugavus muutub arengu või liikumise takistuseks? Ilmselt on see väga individuaalne ja pole olemas unifitseeritud mudeleid, mis kõigile ühtmoodi sobivad oleks.

Pool sajandit

Suurepärane ja salapärane keskpunkt inimese elus. Proovin määratleda seda sisemist olemist – kuidas siis on? Kohati on tunne nagu muuseumieksponaadil ja teisalt tunnen, et Maailmas on neid valgeid laike oluliselt rohkem, kui avastatud osa. Pigem niipidi, et ees on palju rohkem, kui läbitud on.

Mul on elatud aastate arvu teadvustamisega alati keeruline olnud – pigem meenutavad mulle elatud aastate arvu mu lapsed, kui ma nende keskel seisan. Aja jooksul on minust saanud kõige lühem perekonna liige ning tundub, et jõudude tasakaal on muutunud. Eriti hästi tajun seda muutust, kui nende teod väljenduvad soovis kaitsta mind Maailma eest.

Kummaline, kuid kuidagi märkamatult on neist ringisebivatest, pidevat tähelepanu nõudvatest mudilastest saanud täiskasvanud, arukad Inimesed ja minu osa nende elus on taandumas Vaatlejaks/Kuulajaks. See on midagi Suurt ja Ilusat. Nende hetkede nimel tasub Elada.

Vaatasin möödunud poolde sajandisse tagasi. Need kogutud teosed on kokku pandud sisemise põlemise ja suure kirega. Olen aeg-ajalt mõelnud, et peaks elama vähe tagasihoidlikumalt, kuid jõudnud siis järeldusele, et see leige/maitseta/lõhnata/särata olemine pole minu jaoks. Kui juba kohal olla, siis täie teadvusega.

Iga kümne aasta järel mõtlen, et kas siis on nüüd midagi teistmoodi või kas on veel midagi, milleni jõudmiseks on hilja või mis on lootusetult möödas. Paljud tuttavad on peale 30ndaid alustanud tõdemistega, et neil on tunne, et midagi on jäädavalt ajalukku kadunud ning võimalused nende elus on ahtamaks jäänud.

Kindlasti on asju, olukordasid ja tegusid, mis enam kunagi ei kordu või ei realiseeru, aga ma ei tunne selle üle kurvastust. Pigem rahulolu tehtust/olnust. Ma olen teinud palju valikuid ja otsuseid. Kõike, mida maailm pakub, ei olegi vaja kogeda või oleks jabur soovida. Siiani on tunne, et olen teinud valikuid ja otsuseid enda jaoks õigel ajal ning ei ole seda nukrat olemist, et millestki ilma oleks jäänud või on vajadus midagi taga nutta.

Pool sajandit on vorminud minust Inimese ning ma olen säilitanud siiani võime tunda tundeid ja emotsioone. Pigem olen aastate kulgedes aru saanud, et kui Elu peatükid lõpetada korrektselt, siis järgmised peatükid Elus on täis uusi avastusi ning värve.

Varjudemaa ristteel

Sügise lähenedes kasvab minus rahutus. Suvel elan vabas rütmis ja aeg-ajalt proovin meenutada, mis nädalapäev on. Suvisel ajal saab mõelda ajatuid mõtteid, teha kaugele ulatuvaid plaane ning paika panna tegevusi eesmärkide saavutamiseks. Eelkõige on see valge ja helge aeg selle jaoks, et  tegeleda nende asjade ja tegevustega, mis hingele pai teevad, st laadida akusid. Septembri lähenedes jääb abstraktsust aina vähemaks ja konkretiseeruvad tegevused.

Peaks hakkama üle vaatama Klientide andmebaasi, töökavasid, loengute materjale ning planeerima töise aasta esimest poolt. Täna tabasin end haaramast välismälu järele ning tõdesin järjekordselt, et ei mingit planeerimist ennem järgmise nädala lõppu. Tunne oli, et keegi lõi ukse nina alt kinni, millest just tahtsin välja astuda. Ja nii ma siis seisan ja ootan. Ristteel ootamine on vaevaline – on nimetud teeotsad, valikute tegemise vabadust ei ole; valikute tingimused tulevad kuskilt mujalt. Kindel teadmine on vaid see, et on risttee. 

Olen Aja suhtelisest mõõtmest ka enne siin kirjutanud. Ootamine on kõige venivama pikkusega aja ühik. Selle ootamise sisse saab mahutada igasuguseid muid asendustegevusi. Kuid need on vaid asendustegevused ja need ei paku lahendusi nendele vajadustele, mis on primaarsed ja mida tegelikult on vaja ja tahaks teha.

Mängureeglid on nii jäigad, et mida  aeg edasi, seda ahistavamaks need piirid muutuvad. Teadmatus on see, mis teeb ootamise aja vaevalisemaks. Sestap tuleb leida neid asendustegevusi, mis haaraks kogu mõttetegevuse ning takistaks nn lollide mõtete genereerimise võimaluse. Aga proovida joonistada lilli ja liblikaid, kui Damoklese mõõk kuklal tunnetatav on?

Orkaani keskmes on vaikne. Liiga vaikne. Sellest keskmest väljaastumiseks on õige aeg alles saabumata. Ja nii ma seisan ja ootan... ootan uusi käsulaudasid, mille järele oma järgmised pool aastat tegevusi seada.