Mõtterongid on väljunud vahejaamast...

Kolmas päev mittemidagitegemist on alanud, on tunda väikest huvi maailma vastu ja tahtmine midagi toimetada luurab ka fookuse serval. Kui veel päeva edenedes olemine tugevam saab, siis istutan paar toataime ringi. Orhideelapsukesed kosuvad kenasti ja ümberistutamise käigus pole ükski neist kehva enesetundemärke avaldanud. Kastnud veel pole, kuid pritsinud iga päev. Õied on kenasti alles ja pungad hakkavad puhkemisasendit saavutama.

Tundub, et vajutasin viimasel hetkel pidurit. Puhkamine on organismile ja mõttetegevusele väga oluline. See viimaste aurude peal toimetamine ei anna ka kvaliteetseid tulemusi. Vana tõde eksole, kuid Inimene on kohati päris masohhist. Ikka mõtleb, et natuke veel ja siis....

Mis eestlastel on selle enda vigasekstöötamisega? See on mõte, mille üle palju juurelnud olen. Kogu aeg peab mingis rattas vuhisema nii, et sädemed taga.  Kui tööd ei raba, siis peab kuskil tervist murdma või maale talgutele tõttama, sest kuidas niisama ikka olla. Tulevad veel viimati lollid mõtted pähe. Kui organism pidevas kurnatuse piiril on, siis tuntakse end millegi väärilisena. No tõesti, see ei taga pikemas perspektiivis tervena elatud elu. Seda ei vaimses ega füüsilises mõttes.

Enesepiitsutamine on ilmselt kristliku religiooni pärand, mida usinasti viljeletakse ka tänastes oludes. Selle patuse pärandi väljarookimine kestab ikka inimpõlvi. Usk on Inimesele eluliselt vajalik. Häda saabub siis, kui usust religioon saab ning see võimu vankri ette rakendatakse. Seda on ajalugu korduvalt tõestanud. Vana tõde on ka see, et ateistid on ka usklikud, st usuvad seda, et ei usu.

Põlvkondadevahelise mustri murdmine ei ole kerge. Asendustegevused ei anna tulemusi. Lhtsalt olud saavad uued nimetused, kuid sisu jääb samaks. Endaga on üldse keeruline hästi läbi saada. Kui lapsepõlves sissejuurutatud mustreid harutama hakata, siis leiad end ikka korduvalt kuristiku servalt ja  mõtled, et milleks kogu seda jama vaja on, kuid teisiti ka ei saa, kui juba alustanud oled. Ja nii see läheb. Lõim lõime kaupa vaatled, seod lahti ja siis põimid uuesti ja nii lõputult, sest ühe koha lahtiharutamine tähendab kohe järgmise Gordioni sõlme leidmist.

Ja nii need mõtterongid vaikselt vuramist on alustanud. See on ilmselge märk sellest, et olen akude laadimisega peagi ühel pool ja võin jätkata sealt, kus pooleli jäin. Vahel on tore argirutiinist välja astuda ja olusid eemalt vaadelda ning tunda Aja kulgu...

Suuremat mittemidagi, ehk suvine letargia

Mind on tabanud totaalne letargia. Hangumine kõiges, lisaks mittemillegi mittetahtmine. Täieline nullpunkt. Võtsin minipuhkuse. Otsustasin, et teen neli päeva suuremal hulgal mittemidagi ja siis vaatab, kas saab parem. Nädala alguses peale elamise õhulisemaks ja kolavabamaks muutmist saabus esmalt väsimuselaine ning edasi vajus kõik letargiasse.

Naljakas on, et pole mitte negatiivne olemine, vaid puhtal kujul tahtmatus midagi teha. Eile lugesin terve päeva vaheldumisi magamisega. Erinevus hülgepäevadest seisnes selles, et mingeid emotsioone polnud. Ilmselt on tegemist organismi vajadusega puhkuse järele. Korra plaanisin olla sotsiaalne, kuid sellises olemises pole minust suuremat kaaslast. Järelikult lesin lugedes edasi. Idee järgi peaks ühel hetkel puhanud olemine endast märku andma. Jalutamise võiks ette võtta, kuid pole väga kindel, kas sedagi tahan.

Olen eelnevalt ka tundnud olemist, et olen vastutusest ja kohustustest üdini tüdinenud. Tunne on, et istun lihtsalt maha ja las läheb nagu läheb. Teisalt rööbastelt mahajooksnud rongi on oluliselt raskem liikuma saada, kui  lihtsalt peatunud veeremit. Nii et targem on võtta väike hingetõmbepaus ja siis jätkata sealt, kus pooleli jäi. Pealegi on selle veeremi kokkupanemine ja teele lähetamine hulga ressursse võtnud ja poolel teel asjade kraavilaskmine ei ole mõttekas tegevus. Pealegi on lubadusi jagatud ja seega tuleb neid ka pidada.

Lugesin elu õnnelikuks tegevaid kirjutisi, kus autorid räägivad oma kogemustest helgesse olevikku jõudmise kohta. Mitte üks neist ei peatunud või ei rõhutanud seda, et tegemist on ressursimahuka ja järjekindla ning pikaaegse tegevusega. Mitte midagi poe võimalik saavutada maasistudes ja oodates, et üksteinehomme muutub kõik helgeks. Emake Saatus EI TEE koduvisiite. Kummaline, et ei valgustata protsessi, vaid saavutatud tulemust. Lugejal pole õrna aimugi, mida on vaja selleks, et sinna helesinisesse laguuni jõuda.

Maailm on muutumas pinnapealseks. Kõik, mis on silmale meeldiv, särav pilkupüüdev, sellest kirjutatakse, joonistatakse ja kuulatakse. Kõik, mis sellest väljapoole jääb, sellest libisetakse üle. Isegi sõnakasutused on muutunud. Ei ole hea toon kasutada olukordade, olemuste ja asjade kohta harjumuspäraseid sõnu, vaid need on asendunud leebemate väljendustega. Puudega inimesed on erivajadustega. Samas kirjutab meedia, et iga indiviid on eriline. Kas siis kõik inimesed ongi erivajadustega? Kasvatamatute jõnglaste kohta öeldakse, et nad on kasvuraskustega. Tegelikult õige ju ka, kui vanemad oma järeltuleva põlvega ei tegele, siis ongi kasvamine raske.

Eks ma kajastan oma empiirilist kogemus kolme päeva pärast, kas mittemidagi tegemine viib siis helgesse olevikku või ikka peab ise midagi selleks tegema, et olemine jälle tegus ja teotahteline saaks ning emotsioonitus olemises mõni värvilalik olemas oleks.

Jätkuvalt suurkraamimise lainel

Reedel kirjutuslaua koristamisega jätkunud suurkraaminine on jõudnud nii kaugele, et jäänud on veel paari päeva jagu harimist stiilis hambaharjaga põrandaliistuvahed ka puhtaks. Tulemus on umbes nagu peale remonti. Kõik on avar, õhurikas ja kuidagi selge ning klaar. Ja ma tean täpselt, kus miskine asi asub. 

Vai heldus, kus ma tassisin välja üleliigset kraami. Sõnaotseses mõttes kola ja arhiveerimisest järele jäänud paberipudi, sest köögi ja vannitoa kappidesse ei ole ma sügavalt sisse vaadanud oma kolm aastat ning suurem paberite arhiveerimine on ka umbes sama kaua kõrgust kogunud. Prügikast oli ainus koht, kuhu neid asju viia sai. Oma voodi alt leidsin kaks täiesti tühja kingakarpi. Kuidas ma neid küll koristamise käigus näinud polnud. Tundub, et elamises on kappe küll ja veel, kuid asju on ülearu.

Selgus, et mul on väikse kasvuhoone jagu lillepotte. Selle üle tundsin ainult rõõmu, sest tänase päeva kogemuse põhjal suureneb toataimede ümberistutamise hulk pea topelt. Töötegemise käigus tekkiva mõttepausi ajal kavatsesin kaks kuukinga sujuvalt ümber istutada, kuid tulemuseks on mul kahe poti asemel seitse! Vahepeal tuli ka kiiresti poest orhideemulda juurde toomas käia, sest ma olin arvestanud kahe, mitte seistme potiga. Nagu eelmises postituses kirjutasin, et lilledest võin ma kirjutama jäädagi. 

Eilse aknapesu käigus selgus, et aaloe on ikkagi hiiglama suureks kasvanud. Tiba üle meetrise diameetriga köögilauast julgelt pool võttis oma alla. Võiks esitada pildi kohta küsimuse, et leia pildilt pott. Kui ma teda lammutama hakkan, siis saab sellest raudselt vähemalt kolm potti. Nii et mul on kolm aaloepotti üle. Kui keegi huvitatud on, andke märku. Peaks FBst uurima, kus saab mulla- ja potiraha eest toataimi jagada. Elus loodus, kuidas ikka minema visata.

Kui ma veel kontoris töötasin, siis oli mul kabinet nagu lillede lasteaed ja hoolduhaigla. Kõik kiratsevad või kuskilt napsatud ja juurduvad taimed kosusid minu juures. Mõtlemise aegu oli mõnus nendega tegeleda. Kui puhkusele läksin ja taimed nõupidamisteuumi nurkadesse laiali laotasin, siis ühel korral peadirektor uuris, et kus see lillepood ümber koliti.

Täna tööle hakates käis peast läbi, et kraamiks sujuvalt edasi ja jätaks töötegemise mõnesse järgmisesse homsesse, kuid terve mõistus jõudis ikka kohale, et üksiti-üksiti õekene. Antud lubadused tahavad täitmist ja luustik vajab puhkamist. Vahelduseks on suurkraamimine mõnus protsess ja ma tunnen rõõmu ka selle üle, et mu luustik laseb end painutada ja sirutada. Küll ettevaatlikult ja mõistlikus tempos, kuid ikkagi. Tegemise rõõm on väga vinge!