Raamides innovaatiline mõtlemine

Kes lasi nüüd siis tõel niipidi paista? Samas, kui vaatenurka ja sõnastust muuta, siis võimalused leiab ja loob oma arenguks Inimene ise. Sõnastus ja mõte positiivne - enesetunne parem. Psühholoogid väidavad, et kui sõnastus on positiivne, siis mõtleb aju avardavalt, negatiivses sõnastuses edastatud mõtte puhul töötab aju kitsendavalt.

Heaks näiteks on väikelapsed – kogu nende olemus väljendab läbi positiivse sõnastuse ja eesmärgile pühendumise – millal, miks, kuidas... jne. Kasvades kujunevad välja harjumused ja mõttemustrid ning tulemuseks muutub vaatenurk ja Inimene hakkab end väljendama läbi negatsiooni. Ehk siis mõttemustrid ei otsi vastust küsimusele, kuidas saab (avardavalt), vaid otsib põhjendusi, miks ei ole võimalik (kitsendavalt).

Kunagi hallidel aegadel hakkas mulle meeldima ühe mõiste definitsioon: vabadus on tunnetatud paratamatus. Ja kes neid liivakasti piire ikka seab, kui mitte Inimene ise. Piiride seadmine on sootsiumis elades kindlasti vajalik, aga nende harjumuseks muutmisega tegeleb Inimene ise.  Ehk siis info tuleb väljast, kuid kohandamise viis on erinev.

Seega on kriitilise tähtsusega loova mõtlemise säilitamise jaoks mitte piirid ja normid ise, vaid nende rakendamise viis. Ega asjata ei väideta, et öelda võib kõike, valida tuleb vaid aega, kohta ja sõnastust.

Meedia heliseb sõnast innovatsioon – seda propageeritakse, müüakse jne. Kui eeldatakse Inimeselt loovat lähenemist või siis nn uue vaatenurga alt lähenemist teatud/tuntud asjadele/olukordadele, siis sellise mõtteviisi arendamisel on hulk eeldusi. See on mündi üks külg ja ka arusaadav – kui on vaja uusi lahendusi leida, siis tuleb mõelda nn ilma piirideta (thinking outside of the box).

Praktika, ehk mündi teine külg on selline, et terve kasvuea toimub organiseeritud loova mõtlemise tapmine.  Tuleb ju meelde – ära tee, ära päri, ole tasa, ära päri nii palju, head lapsed nii ei tee...

Kui ikka üht inimlast on dresseeritud aastakümneid, et ontlikud Inimesed mõtlevad vaid etteantud mustrites ja piirides ning kõik väljaspool seda on halb või vale, siis kuidas on võimalik terves hilisemas elus loovalt mõelda? Väljaõpetatud jäljendajast ei saa kunagi loojat, sest kui loovus murtud saab, siis seda taastoimima panna on pea võimatu.

Kindlasti ei poolda ma inim- või õigusvastast käitumist. Sõnumi edastamiseks tuleb valida kohane viis ja vorm. Täiesti asjakohane siinjuures on ütlemine – mõte saab sõnaks ja sõna saab teoks.

Eriliseks olemisest

Olen avastanud, et uudiste asemel hommikuse kohvijoomise kõrvale blogide lugemine on palju mõnusam. Mitte, et ma maailma suhtes ignorantne oleks, kuid päeva alustada koos inimeste mõtetega on palju mahedam, kui lugeda, mis hädad ja õnnetused on toimumas. Uudiste jaoks on lihtsalt teine aeg.

Indiviid soovib eristuda: olla tublim, osavam, targem, kõrgemal, kaugemal jne. See on tähelepanek, mille otsa aeg-ajalt koperdan ja siis kummitab mind jupp aega küsimus, et millest see vajadus tuleneb? Üks järeldusest on olnud see, et tegemise on olelusvõitlusega ellujäämise nimel, mille sisu aegade jooksul on tiba tähendust muutnud. Ehk siis, kui Inimene pole tubli, tark ja osav ning seetõttu jääb Mammut püüdmata, siis teatavasti on nälga jäämise lõpp letaalne.

Kui nüüd seda tähendust tänapäevale kohandada, siis on loogiline tuletis selline, et tegemist on saavutusvajadusega, mille eelduseks on Eriline-olemine. Ehk siis, kui olla Eriline, siis saabub Õnn õuele ja Inimene on endaga rahul. Teatavasti seab mõõdetavuse kriteeriumid endale Inimene ise. Loomulikult on need mõjutatud ja harva täiesti objektiivsed.

Lugesin Indigolase postitust Harilik.  Mingi periood proovisin aru saada, mida Inimesed mõistavad sõnade “Harilik/Tavaline” ja “Eriline/Unikaalne” all. Siiani tundub, et nende sõnade tähendus ei ole ühese mõistetavusega erinevate inimeste jaoks. Kõige laiemas tähenduses mõeldakse Erilise all kõrvalekaldumist üldtunnustatud stereotüüpsetest käitumis- või toimismudelitest.

Suhestumine sootsiumiga eeldab mingit nn 0-punkti,  millele tuginedes end määratlema hakatakse. Sest kui pole millegigi võrrelda, siis ei saa väita, et ollakse eespool või tagapool, suurem või väiksem, harilikum või unikaalsem.

Viimastel aastatel aastatel populariseerib meedia ja nüüdseks on ilmselt ka inimeste teadvuses kinnistunud sõnum, et iga inimene on eriline.  Kui ikka iga indiviid nii eriline oleks, siis valitseks kaos ja poleks võimalik prognoosida inimtegevuste tulemusi. Mu isikliku sisetunde kohaselt on inimesed muutunud pigem stereotüüpsemaks. Millest selle linnalegendi populariseerimisvajadus – ei tea.

Olen arutlenud endamisi nii- ja naapidi, kuid lõpuks taandub kõik küsimusele, mis on eesmärk? Mida selle nn Eriliseks või Harilikuks-olemisega soovitakse saavutada: hingerahu, sisemist äratundmist, tähelepanu, töökohta, arvamusliidri positsiooni vms.  Ja vastavalt sellele eesmärgile asetuvad omale kohale ka kriteeriumid, mille alusel Inimene seda Erilisust või Harilikust enda jaoks mõõdab.

Sageli kasutatakse seda Eriliseks-olemist ära oma mugavustsooni võimalikult kauaseks säilitamiseks: a la stiilis – ma lihtsalt ei suuda kell X ärgata, et õigeks ajaks kohale jõuda; ma karjun, sest Sa lihtsalt teed kõik selleks, et mind endast välja viia; ma ei teinud X asja, sest niikuinii poleks Sa sellega arvestanud jnejne.

Mida kõrgem on Indiviidi saavutusvajadus ja mida suurem on kooslus, mille suhtes see saavutusvajadus kehtib, seda nn Erilisem peab olema, et eesmärki saavutada. Nn Massi hulgast eraldumiseks tänases päevas on hulgim võimalusi.

Juba praegu oleme olukorras, et millegi saavutamiseks ei pea olema ainult tubli, tark ja osav, vaid ennekõike peab vastama nendele nn Eriliseks-olemise kriteeriumitele.  Ehk siis keerukuste kasvades lihtsustuvad mõttemudelid. Pradigma? Kindlasti. Mida selle teadmisega peale hakata? Kõik oleneb eesmärgist...

Elementaarne viisakus

Lugesin huviga blogipostitusi elementaarsest viisakusest. Selle elementaarse viisakusega on lood sellised vist, et kui automaatselt ei reageeri, siis tekibki selline kohmetusetunne koos küsimustega kas või kes või millal?

Kui ma liigun punktist A punkti B, siis on mul reeglina kõrvaklapid peas ja mõtlen omi mõtteid ning ma ei pane tähele ümbritsevat rohkem, kui ohutuse jaoks vajalik on, st teed ületades või väljudes/sisenedes.  Vahel harva, kui mõni tuttav otse vaatevälja kõnnib ning äratundmise hetk tekib, siis teretan ja mõnikord toimub ka vestlus. Reeglina vestluseks aega ei ole, sest punkti B on vaja jõuda teatud kellaajaks.

Viimased aastad olen elanud kortermajas ja siin on teretamine täiesti automaatne tegevus. Tekitab sellise sooja tunde ja teretan automaatselt kõiki, keda sisenemisel/väljumisel trepikojas kohtan. Olen sattunud niimoodi teretama remondimehi. Teen seda täiesti mõtlemata. Ei eelda kunagi järgnevat suhtlust.

Majade vahel jalutades teretavad paljud vastutulijad, kellega pole peale tere-sõna ühtegi sõna vahetanud. Ilmselt annab see mingi kogukonna ja kuuluvustunde. Ilmselt on selle teretamisega lood nii nagu nad on – inimesed erinevad ning ka mõttemaailmad selle juures.

Mind ei häiri avalikus ruumis ei teretamine ega selle puudumine. Automaatselt teretan vastu, kui keegi teretanud on ja ise tervitan siis, kui inimene isiklikult tuttav on ning äratundmise koht tekib. Teine olukord on siis, kui ma sisenen ruumi, kuhu olen sihipäraselt läinud – töökoht, loengusaal, nõupidamine, külla jms. See on see koht, kus vaikides siseneja äratab tähelepanu ning vahel tekib ka küsimus – kuhu tere jäi?

Mulle tundub, et elementaarne viisakus on alateadvuslik tegevus, mille peale täiskasvanud inimene ei mõtle ning juured pärinevad lapsepõlvest. Tingitud refleks ja ei midagi rohkemat. Tänaseks päevaks oleme ilmselt välja kasvanud sellest, et kui ikka ei tervita nagu etikett ja protokoll ette näeb, siis on tegemist kasvatamatu ja ebaväärika Inimesega. Ja tore on. Igasugused sildistamised piiravad nägemisulatust ja võtavad võimaluse maailma laiemalt näha.