Blogitrollidest ja - kollidest

Eile oli lugemise ja mõtetes uitamise päev. Täiesti irratsionaalne dimensioonidevahele lõksujäänu enesetunne. Ma olen alles kuskil seal ja sisemus ei näita üldse soovi siia reaalsusesse tagasi tulla. Lugesin eile vaheldumisi raamatut John Steele “Vahimehed” ja blogisid. Mingil hetkel kadus reaalsus ära. 

Kuulun nende lugejate hulka, kes mitte ei loe raamatuid, vaid vaatavaid neid: st alustad lugemisega ja siis on ühel hetkel film: ei ole kirjaread, vaid oledki keset sündmusi.  Ja nii ma siis sellest kirjutatud maailmast väljapääsu otsin.  

Arginädal on juba mürinal käima läinud. Olen paar töökõne ära pidanud ja tunnen end tõeliselt lõhestununa. Õnneks on täna nn kirjutamisepäev, seega päris tulnukana kuskil käituma ei hakka. Ronin tasapisi välja kirjapandud maailmadest päris reaalsusesse.

Peale ühe postituse lugemist jäi pähe juurduma Kommijate teema. Jõudsin selleni ringiga ikka tagasi. Mis põhjustab seda verbaalset kõhulahtisust? Milleks on vaja minna kellegi ajaveebi läbustama? Arvamuse avaldamine või arutelu tekkimine kirjutise järellainetuses on igati tervitatav. Kuid milleks lajatada subjektiivseid, isiklikuks minevaid hinnanguid kellegi ajaveebi? See on nagu sõnnikuste laudakummikutega teise inimese elutuppa marssimine.

Ja edasi: marsib Kommija ajaveebi elutuppa, ajab jalad harki ning nõuab, et Blogija tõendeid hakkaks esitama, et muidu ta ei usu. Halloo! Lugeja valik ju - tahad usu, tahad ära usu. Keegi ei pea kellelegi miskit tõestama. Seda liiki Kommijad saabki nimetada Trollijateks või Kollijateks nagu viidatud blogis Autor tegi.  Ajaveebide lugemisega on nagu telekanalitega, kui ei sobi, siis vaheta lehte/kanalit.

Lugupidamine teiste inimeste (sh nende mõtete vastu) algab ikkagi Inimesest endast.  Trollija sisemise ilu teiste ajaveebi paiskamine ei muuda Blogija mõtteid või sisetundeid teisemaks, kaheldavaks või tõendamatuks.

Ja juhul, kui sellel Trollijal/Kommijal on oma ajaveeb, kuhu sarnased omi sõnnikusi kummikujälgi jätmas käivad, siis on maailm ebaõiglane? Meeldetuletuseks – kõik öeldud sõnad ja tehtud teod jõuavad Ütlejani/Tegijani tagasi, aja küsimus vaid, millal.

Head alanud arginädalat!

Üksindus - põhjus või tagajärg

Pühapäevaste postituste ette käib refrään sellest, kui hea võib olla üks päeva algus ja ma ei tüdine selle kirjeldamisest kunagi ära. Kõige helgem osa sellest algusest kuulub teadmisele, et ma olen vaba tegemaks või tegemata jätmisele ning seda terve päeva. Pühapäev on nn hingamise päev. Ja kui Te pole veel selleni jõudnud, siis on tagumine aeg selline päev endale tekitada.  See on muidugi see koht, kus teoorias on kõik nii nagu peab ja praktika näitab midagi muud. Selliseid päevi saavad võimaldada need inimesed, kel pole väikseid lapsi ning kes elavad üksi.

Üksielamisest olen ma korduvalt mõtteid veeretanud. Ma ei mõtle üksindust kui sellist, vaid üksinda elamist. Tänases olemises ilmselt muud valikut polegi (tegelikult on küll, kuid see on hoopis teise mõttearenduse koht).  Olen pea kümme aastat vähemas või suuremas üksielamises olnud. Mida see tähendab, küsite?  Vahepeale mahtus peaaegu pereelu osa. Seda kolme ja poolt aastat olen ma endas vaaginud nii- ja naamoodi, kuid ma ei suutnud seda päriselt ei kooseluks ega ka pereeluks määratleda, sest see ei vastanud minu arusaamisele perekonnast ja lõpuks ma ka sellele joone alla tõmbasin.

Üksinda elamine on valikute ja otsuste tegemise koht. Sellest kirjutasin ka ühes postituses. Kindlasti on lihtsam uut pereelu alustada, kui lapsi veel pole, kui nad on väiksed või siis kui nad on juba täiskasvanud. Perekond on tervik ja kui leiadki kellegi, kes hingele pai teeb, kuid kahte poolikut kooslust ei suudeta harmooniliseks tervikuks luua, siis pole mõtet ka suhet jätkata. Vähemalt selles peremõistes. Majasõbrad on majasõbrad ja visiitsuhted on visiitsuhted. Need versioonid perekonna mõistega kokku ei haaku.

Olen palju arutlenud nii tuttavatega kui omades mõtetes, et uue perekonna loomine peale lahkuminekut toimub teistmoodi kui peale lesestumist. Just sisemises mõttes teistmoodi. Lahkuläinud inimesed on lihtsalt jõudnud sisemisele äratundmisele, et nad enam tervikut ei moodustada ja mõlemale poolele on kasulikum jätkata oma elu eraldi. Pealegi jäävad lastele alles mõlemad vanemad. Ma ei peatu sellel emotsionaalselt valusal perioodil ega põhjustel, mis lahkuminekuperioodi puudutab.

Lesestumise puhul sellist etappi pole. Su kaaslane lihtsalt võetakse ära ja keegi ei küsi, kas teed pididki lahknema või et kas kõik sai otsa. Kõik küsimused ja mõtted jäävad vastamata ning kogumiga enda sees pead ise hakkama saama, sh ka selgitustega lastele. Ja nii elad päevast päeva ja otsid vastuseid nagu kullakaevajad El Doradot. Ühel päeval tuleb rahu hinge tagasi, mis ei tähenda seda, et küsimused vastused oleks saanud, kuid tekkib teadmine, et elu on ilus ja elamiseks ning minevikuga sai rahu tehtud.

Uued suhted ei tule kergelt. Mitte sellepärast, et maailmast oleks potensiaalsed kaaslased otsa saanud, vaid tundub ohutum olevat üksinda elada, ilma oma sootsiumi integreerimata. Selles tekib kuhjade kaupa küsimusi ja lõpeb alati sellega, et praegu pole õige aeg. Ma ei kujuta ette, kui suur peab selle inimese hing olema, kes suudab kogu selle komplektiga sulanduda nii, et keegi haiget ei saaks. Ja see ongi olnud põhjus, miks jätkasin Ilmasambaks olemist ja mõtlesin, et kui lapsed kunagi suureks kasvavad, eks siis läheneme teemale uuesti, st anname endale võimaluse, kui siis veel tahtmist on.

Ma olen klassikalise perekonna poolt. Kõigi käte ja jalgade ja hingega. Inimene (va väheste eranditega) on loodud ikkagi sotsiaalsena. Seda enam, et ma pea kakskümmend aastat seda ka elasin. Ja pole midagi paremat, kui jagada oma argipäeva inimesega, keda usaldad ja kellele ei pea end tõlkima ning kellele saab olla pimesi lojaalne, ehk kellega moodustad terviku.  Aga ma ei ole selle poolt, et iga hinna eest peab koos elama sellepärast, et nii on viisakas või hirmust üksinduse eest, et keegi peab ju kodus olema või, et mida muidu maailm arvab.  Ma kunagi nooruses mõtlesin, et minusuguse jaoks pole veel kaaslast siia ilma loodud, sest see tundus nii ebareaalsena, et on keegi, kellega ma oleks nõus olnud oma isiklikku ruumi ja ennast jagama. Aga Elu tõestas vastupidist, kuni kõik otsa sai, äkki ja ilma igasuguse hoiatuseta.

Ja nii ma Ilmasambaks sain ja üksinda elanud olen. See on olnud minu teadlik valik nende kõikide võimaluste seast, mida Elu mulle pakkunud on. Ja arvan, et kõik need, kes on teadlikult valinud üksinda elamise, on endaga tasakaalus ning ei ole väärt seda sootsiumi nokkimist, et midagi peab tal viga olema, kui ta ikka veel üksinda elab. See on aegade jooksul olnud üks mõtteavaldus, mis mind häirinud on. Täna jätab see mind üsna külmaks, kuid paar aastat peale üksinda jäämist tundsin küll, kuidas sellise ütlemise peale kuklakarvad turri tõusid ja vastasin sageli, et saage oma eludega  ise hakkama, küll ma enda omaga ka toime tulen.

Teraapilised mõtetelahkamised ja rahu Iseendas

Tempokas, asine ja kiire arginädal sai selleks korraks otsa. Emotsionaalsed amplituudid äärest ääreni. Oluline on, et kõik antud lubadused täidetud, püsin kenasti ajakavas ning rahu iseendas taastatud. Torm veeklaasis oli eilse hommikuni okas minu hinges, mille eemaldamisega tegelesin korralise haiglapäeva kestel ja õhtuks oli olemine jälle klaar.

Ikka ja jälle jõudsin küsimuseni - miks reageerisin nii valuliselt sellele, kui keegi minu jaoks inimlikust vaatest nõmedalt käitus? Kas see oli koht, kus pidin empaatiavõimet kasutama? Vaevalt. Need käitumised ei olnud suunatud kellelegi isiklikult, vaid peegeldasid maailmale Käituja üldist tegevusmustrit ja vahet polnud, kes neis oludes adressaadiks oleks osutunud. Seega need ei vajanud mõistmist. Minu jaoks on suur vahe: kas ma püüan aru saada või mõista. Kõike ei ole vaja mõista, kuid vahel on vaja aru saada põhjuslikust seosest.

Osa inimestest ongi sellised, et nad toimivad emotsiooni- ja tekkepõhiselt ning läbi isikliku vaatenurga, konteksti arvestamata. No, kui ei ole tuju, siis ei teegi ja kui oligi vaimne tasakaalutus, siis ei saagi tööd teha või kui keegi pakub midagi põnevamat välja, siis tulebki just sellega tegeleda ning jätta ülejäänud maailm ootele, sest vahet pole, et on tähtajad ja antud lubadused. Vabastav leid oli see, et põhjustest arusaamine, rääkimata mõistmisest, sellistes olukordades ei olegi vajalik. Fakti nentimine ja lahenduse leidmine on piisav, et edasi minna.

Igal inimesel on Oma Lugu ja Tee ning ei ole minu asi sellesse süveneda rohkem, kui see mind vahetult puudutab või minu tegemistega seotud on. Ma ei saa elada kellegi teise eest. Puudub igasugune vajadus. Keskenduma peab olulisele – antud kontekstis oli see eesmärgi saavutamine. See on nagu sõitmisega kiirteel:  oled teel punkti B; pead märkama mahasõite ja ristteid jms teel olevat koos suunaviitadega. Nad on olemas, neis tuleb orienteeruda ja valikuid teha, et määratud eesmärgini jõuda; kuid ei pea maha keerama ja vaatama, kuhu need täpselt viivad, rääkimata peatumisest ja lähemalt uurimisest. Vastasel juhul tekitan ise samase olukorra, mis vaiba jalge alt ära tõmbas. Nii et ka empaatiaga tuleb ettevaatlik olla, eriti töö-alases olemises.

Teine teema, mis pähe trügis ja lahendamist tahtis (taaskord), oli nõrgaks olemise teema. Selge on see, et meil kõigil on oma nõrkusehetked ja nad peavadki olema, sest oleme vaid inimesed ning selliste hetkede ignoreerimine või eitamine oleks ebaaus eelkõige enda suhtes ja puhas valetamine teiste jaoks. Küsimus ei ole selles, kas nõrkusehetked on vajalikud või mitte, vaid selles, kas peab iga soovituse või näpuga näitamise peale end keerama/pöörama nagu tuulelipp liigub tuule suunas. Nõrk inimene on see, kes hoolimata oma sees olevast teadmistest või tõekspidamisest teeb seda, mida väline keskkond arvab ja mis ei kattu enda sees olevaga.

Nõrkuskehted on puhastavad ja vabastavad ning näitavad ära selle osa inimeses, millega on vaja tööd teha. Kuid neid ei saa välja elada keset sootsiumi/sootsiumi ees. Need hetked on intiimsed ja vajavad isikliku ruumi ning aega nendega tegelemiseks ilma, et väline keskkond kaasatud oleks. Keegi ei suuda koos eksisteerida pidevas labiilses seisundis olevate inimestega lõpmatu hulk aega. Nad on väsitavad, ebausaldusväärsed ning alati ettearvamatud (ma ei arvesta siin haigete, ehk diagnoosiga inimesi). Oma eraellu ma selliseid inimesi ei lase ja kui nad mingil põhjusel on sinna sattunud, siis on vaid aja küsimus, kui teed lahku viivad (va lähedased, ehk perekond/sõbrad ja vahel ka tuttavad). Töö-alases olemises ma väldin selliseid eos. Kui mõni selline Kliendiks tahab saada, siis tavapäraselt keeldun, see tulemuse saavutamine osutub tavaliselt kordi raskemaks, kui kui tulemus väärt on – seega ei tasu see Hind end ära (eriti emotsionaalses võtmes).

Nõrkushetkede juurde tagasi. Kui keegi/miski oma sõnade/tegude/olemisega minus sisemisi raputusi põhjustab, siis ma eelistan nn enda lappimisega tegeleda ilma, et keegi seda varisemist pealt vaatab. Omal ajal nimetasin seda olemist Oma Deemonitega lahingute pidamiseks. Suur osa siin on kindlasti hirmudel, mis võimaldavad selliste olemiste teket. Aja jooksul on neid aina vähem ja vähem ning palju sõltub sisemisest tasakaalust. Kui sisemine tasakaal on paigas, siis need hetked on äärmiselt harvad: kord-paar aastas, kui sedagi. Ja sisemise tasakaalu säilitamise jaoks on vaja veeta endaga regulaarselt aega. Vähemalt tund päevas endaga. Nii et tegelikult võib tõdeda, et tagasi Metuusala juurde – kõik algab Iseendast ja Elu kiirteel rallides ilma peatusteta on liiklusõnnetuse oht palju suurem, kui teha regulaarseid mahasõite, et järele mõelda ja endaga hästi läbi saada.

Ja veel olen jõudnud äratundmisele, et aastate elades ja kogemuste lisandudes kasvab võime näha ja mõista üldist pilti selliselt, et detaile ei kaota, ehk siis analüüsi- ja sünteesivõime areneb. Oskus tervikut näha on väga väärtuslik, see hoiab inimest vaimselt palju tervemana, lisaks optimeerib ka kõiki teisi olulisi ressursse (sh aega ja raha). Leidsin ka üle artikli endaga hästi läbisaamise teemal. Kui selle sõnumi tuumani jõuda, siis nii ongi, aga see pole selle postituse teema. Väike kõrvalepõige vaid. Kuid meditatsiooni aitab. Igaühe jaoks nn oma viis ja tee, kuidas endani jõuda, kuid see töö ja vaev tasub ära. Annab helgema olemise selles Maailmas. 

Miks me oleme kaotamas loodusrahvaste tavasid? Ehk ka sellepärast, et keskkond selleks pole terviklik? See on ka teema, mis vajab mõtisklemist...siis kui Aeg küpseks saab.