Kuldse kesktee otsimisest laineharjal

rahuline kulgemine keskteel...õppimisekoht!

Pole ammu ühtegi kirjajuppi reedeti avaldanud. Reede on arginädala lõpetamine magus päev. Saab teha kokkuvõtteid ja panna kokku järgmise arginädala sisu. Homme tuleb ka veel mõned loengud pidada, kuid laupäevasel päeval on teine rütm.

Sellel, suvest-suveni töisel, aastal on põhirõhk loengutepidamisele läinud. Ilmselt tundus see suvel paanikahoogudest ülesaamisel ja füüsise taastumisel kõige peamine rahavoogude allikas olevat. Mõttejupid peas ürgsest hirmust tahavad veel sõnadeks saamist, kuid ühel homsel panen need kirja.

Eestlaste ja inglaste lemmikteema on ilmselgelt ilm. Päikeselise ilmaga tuleb tahtmine jalutada. Lihtsalt liikuda ja tunda, kuidas päike pai teeb, panna selg vastu puud ja vaadelda okste liikumist päikeselaikudes. Enda sisse tuleks ka sügavamalt kaevuda, kuid jätan selle suvisesse aega, kui tempo aeglustub. Kuskile suvesse peaks mahutama paar nädalat täiesti tegudevaba aega.

Mul õnnestub kuidagi ikka ja jälle mööda äärmuseid oma toimetustega käia, st hõivatus on kas väga suur või pole üldse. Selles osas olen ma tasakaalukunsti saavutamises ikka täielikult algaja. Laine alguses annan endale lubaduse, et püsin rahulikus kulgemises ja siis mingi hetkel avastan, et laine on tõusnud ohtliku kõrguseni. Kuna järsku tempomuutumist ei toimu, siis ilmselt seetõttu ei taba õigel ajal EI öelda või on pakutu nii ahvatlev, et see EI ei tule pähegi. Ühel hetkel lihtsalt saan aru, et kõike on palju saanud. Siis tuleb mõistus jälle koju ja toimetan paari-kolme kuuga tempo õigeks....ja seda järgmise laineharjani. Kassile omane mängimisrõõm ja uudishimu on see, mis ajalained vahutama ajab. Peaks uimasem ja tuimem olema, siis oleks ka elutempo lahjem.

Kaamos kirjutas ka, et ei tea, kas nutta või naerda, et võtaks parema meelega selle halli tooni, aga vat...ei õnnestu. Hallides toonides olemine on ohutum, mugavam, märkamatum, kuid ka tulemustevaesem. Samas, kas alati on vaja midagi saavutada. Ikka pean neid laiu õlgu vaatama ja meenutama vanaema öeldut, et kelleltki ei nõuta rohkem, kui ta kanda jaksab. Minu vastus aega jooksul on samaks jäänud – palun kitsamaid õlgu.

Kui end laineharjalt leian, siis ütlen alati vähemalt korra, et aeg on andmesisestajaks hakata. Hea, kindel, rutiinne ja mugav töö. Ei murra ei konti ega olemist. Teed oma hulgad ära ja valmis. Hing ja mõte tegeleb enda jaoks sobivaga ja ei mingeid loomingulisi paineid. Siis hüüab kuskilt sügavustest see nn Teine Mina, et segaseks oled läinud või..nädal, maksimum paar ja siis otsid väravat, mida enda järel kinni panna.

Mõõdutunde näidiku seadistamist tuleb veel palju õppida. Just selles etapis, kus juba Elu Kiirteel tuiskad, et ei võta pardale lisaks veel midagi, mis hinge kinni mingi aeg hiljem veab ja ei lase tegemistest täit naudingut saada. Sellega on nagu mitmikute kasvatamisega. Kõike on nii palju korraga, et kogu nautimise aeg saabub aegviitega.

Nii et äärmustega on alati häda...kuldne kesktee on see, mis sisemise rahu annab. Head Leidmist!

Laiskuseussi väljaajamisest, ehk Laiscus Contites

EI VIITSI....

Olete vahel tundnud, et EI VIITSI silmi ka pilgutada? Siis teate, mis tunne mind tabanud on. Selle nimi võiks olla ka midagi muud. Lihtsalt ei viitsi midagi teha. Alguse tundsin ära juba ärgates. Tegin silmad lahti ja tundsin - ei taha. Selline kõikehõlmav ja halvav mitte midagi ei taha.  Keeran teise külje ja.... ikka ei taha. Venitan end veekeedukannuni ja panen kohvi tõmbama.... ikka ei miskit. Pandora laegasteni jõudmisel tundsin nii suurt füüsilist mittetegemisetahtmist, et jätsin avamata.

“Ei viitsi” tähendab minu jaoks seda, et ma lihtsalt EI TAHA teha. Asi pole selles, et ei jaksaks, ei suudaks või oleks tegevuste sisu vastumeelne, vaid lihtsalt EI TAHA. Teeks kõike muud peale rutiinsete ja vajalike tegevuste. Hammaste pesu tundus ka liiast olevat. Mustri murdmiseks muutsin tegevuste järjekorda.

See “ei viitsi” ei tähenda seda, et miskit tegemata jääks, mida vaja teha on, kuid see sisemine hääl seal sees protesteerib. Tuju on hea, pea selge... aga kehtib vanasõna: vaim on valmis, aga liha on nõder või siis vastupidi, et vaim on nõder, kuid liha on valmis. Keegi peaks gaasi vajutama, kuid see drive käik tuleks ennem ka sisse panna ja vot, käsi lihtsalt ei tõuse.

Veel tunnike ja siis tõusen püsti ja lähen tegudele ära. Tean, et see “ei viitsi” hääl mu sees läheb seifi hoiule sel hetkel, kui koduukse seljatagant kinni panen ning tagasi tulles olen maru rahul tehtuga. Selle A ütlemine on täna eriti vaevaline. Tahan puhata ja mängida, ehk teha suuremal hulgal mittemidagi.

Mina ei tea, kuidas Teil, head Lugejad on, aga mina ei suuda 24/7 olla eeskujulik ja ontlik. See laiskuseuss tundub palju armsam ja vahvam olema, kui kõik need huvitavad ja vajalikud olemised, mis tegemist ootavad. Sellepärast ma kunagi ka pühapäevased nn hülgepäevad sisse seadsin, et kui ma ühe päeva nädalas teen seda, mida tahan ja jätan kõik tegemata, mida ei taha, siis aitab see argipäevas mõnusamalt hakkama saada.

Minu jaoks on eluliselt vajalik mingi osa päevast ja nädalast lubada looderdamisele.  Ehk siis vajan vahelduvat rütmi nagu paaris eelnevas postituses kirjutasin. Pikaaegne monotoonne ja ühesugune päevarütm ei ole minu jaoks. Selles elan juba kolmandat nädalat ilma suuremate looderdamispausideta ja sellest ka see laiskuseussi aina suuremaks kasvamine.

Muideks, vanusega pole siin mingit pistmist. Üks mõtteuid, mis mind vahetevahel tabab, on see, et millegipärast eeldatakse, et teatud vanusesse jõudmisel enam “midagi sellist” ei tehta või ollakse juba “nii suur”, et “selliste asjade”  tegemisele vaadatakse inimest, kui paariat või hälvikut. Kusjuures vahet pole, mis number see on. Samahästi sobib see 30, 40, 50 jne kümnendi juurde. No näiteks, ei viitsi õhtul/hommikul hambaid pesta; naerda kõva häälega; jätta kohvi-/teekruus suvalisse kohta elamises ripakile, tilk jooki sees; seljastvõetud riidete tooli/kapi peale kuhjumine; juuste kammimata krunnikeerutamine; kaks päeva samade riietega käimine; potist söömine; kannatamatu olemine; tolmurulli kapi/voodialla nügimine; vihastades ropendamine jms.

Seda nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata. Mis tähtsus sellel on, kaua inimene siin ilmas elanud on. Ta on loomult laisk ja mugavustsoonis kulgeja, sest nii on turvaline. Ja sellised laiskuseperioodid on täiesti normaalsed. Neid ei tohi lihtsalt lasta valdavakas kujuneda. Olen enda jaoks mõelnud asja niipidi kohaseks, et mitte ükski geniaalne leiutis poleks sündinud, kui inimene laisk ega mugav poleks olnud. Näiteks kasvõi ratas või automaatpesumasin.

Kirjutasin sedakorda laiskuseussi oma seest välja ja lähen tegudele ära.

Head sõbrunemist oma laiskuseussidega!

Veel mõtteid töötegemisest

ise antud lubadused

Head Maikuud! Mai on minu jaoks alati seostunud õitsevate puude ja värske rohelusega ning pingelise õppimise või töötegemise ajaga. Sellel aastal pole aasta algusest saati tempole pausi saabunud. Iga kuu keskel lohutan end, et järgmine kuu saab lihtsam/lahjem, aga kus sellega. Selle eest on põnev ja töövõite on olnud hulgim. Ju siis on nii. Eks saabub ka rahulisem aeg.

Teoreetiliselt peaks veel täna olema puhkepäev. Praktiliselt jätan selle puhkamise osa teistele ja jätkan sellega, mis pooleli on. Vaatlesin eile õhtul aknast linna lakkamatut liiklemist. Kõik olid kuhugile teel ja vaiksest õhtust oli asi kaugel.

Tabasin end igakevadisest ootusest, et millal puudele lehed kasvavad. Läksin teisele poole elamist ja lasin silmadel puhata rohelisel (männi)parkmetsal. Kui ma ei saa või ei viitsi välja minna, siis on mõnus vaadelda rohelist metsaviirgu taamal. Ega see nii kaugel polegi, maksimum pool kilomeetrit, kuid silmapiirini välja on roheline. Kosutav.

Tunnen, et sellest kirjutamisefaasist hakkab villand saama. Ei saa minust liinitöölist. Vaheldus peab olema. Kunagi proovisin enda jaoks sobivat rütmi nn ära tunnetada. Selgeks sai see, et terve töönädala ühe ja sama asjaga tegelemine ei sobi. Rütm ja mõttemustrid peavad vahelduma, st kirjutamine, kohtumised, arutelud, ajurünnakud, testimised, kaardistamised, loengud jms. Pean väga lugu inimestest, kes suudavad nädalaid, kuid ja aastaid samu töö-ülesandeid täita ning selle juures end hästi tunnevad. Õnneks on inimesed erinevad ja igale oma ning iga töö jaoks on olemas tegijaid ning iga töö on väärt tegemist ning tunnustamist.

Vahel unistan nn rahulikust töötegemisest, mis võiks seisneda ainult ühe teemaga tegelemises ning milles ei oleks pidevaid tulekahjusid, mis kustutamist vajaks ning mille rütm oleks rahulik ning mis ei haaraks jäägitult endasse. Olen aru saanud, et see lihtsalt ei ole mu natuurile kohane ning ma väsiks sellest ruttu ning hakkaksin otsima seda adrenaliinilaksu, mis vere soontes kiiremini voolama paneks. tean. Olen kogenud. Kusjuures oma töökohustused olid sada protsenti tehtud, kuid rahutus tekkis ja uudishimu aina kasvas. Tahtsin tervikust rohkem teada. Ja nii ma siis kolleege nn abistamas/ahistamas käisin, kuni ühel  päeval ülemus kutsus nn vaibale ning tulemuseks sain täiendavaid töö-ülesandeid juurde ning lõpuks olid kõik rahul. Sestap, kui tunnen, et elu hakkab liiga mugavaks muutuma ja tempo minu jaoks lohisevaks aeglustub, siis juba tean, et elul on mulle miskit  varuks. 

Elatud aastate arvu suurenedes kaasneb ka enda omaduste tundmine ja arusaamine, et tahtmised ja vajadused ei ole sünonüümid ning teiste kingad on ainult eemalt vaadates mugavad ja atraktiivsed. Ilmselt sellepärast mulle sobibki, et mu kingariiulis on palju erinevaid jalanõusid, mis on mugavad ka pikemal kõndimisel ning mida kannan meeleolule, sisetundele ja vajadustele vastavalt. Ühe paari omamiseks olen liiga rahutu loomuga.

Üks on kindel: võetud kohustused ja antud lubadused on täitmiseks. Edasi võiduka lõpu poole!