Kraamimisest ja toataimedest

Olin eile tubli ja kraamisin oma kirjutuslaua ära. Neli tundi. Kõige ajamahukam oli sorteerimine ja hindamine, kas on vaja või läheb paberikonteinerisse. Nüüd sügisese hooaja jaoks valmis. Olen püüdnud aegade jooksul võimalikult palju infot digitaalsena hoida, et keskkonda vähem koormata, kuid ikka on ajuti vaja paberkandjal teavet. Kaks riiulit tahavad ka koondamist üheks. Saab veel hulga ülearust kraami elamisest välja.

Mulle ei meeldi elamises asjaderohkus. Poodides ja netis on mõnus surfata ja silmale pai saada, kuid mu ostmissoov saab kohe otsa, kui mõtlen selle peale, et keegi peab kogu selle hulga ka korras hoidma. Sisemiselt tunnen kohe, kuidas igasugune ostuhuvi langeb mürinal. Eriti tüütu on raamaturiiuleid tolmuvabana hoida. Olen aegade jooksul mõelnud, et peaks klaasidega kaetud raamaturiiulid ostma, kuid nende hind on ebamõistlikult kallis ja nii ma tolmuharja ja –masinaga end kiusangi.

Mulle meeldivad igasugused karbid ja kastid, kuhu saab asju panna. Siis on tekkiva tolmu eest varjul ja lihtsam korras hoida ning silmale ka parem. Kahe riiuli üheks organiseerimiseks läheb hulk aega ja vahepeal unustan end lugema. Tulemus on selle eest ülimõnus ja tuba ka avaram. Silm jäi pidama ka riidekapil, mis ootab koristamist ja sorteerimist, siis oleks magamistuba-kabinet suurpuhastuse selleks aastaks läbinud. Jäävad veel toataimed, mis ootavad ümberistutamist.

Taimed on eraldi teema. Mul on neid elamises palju ja nad on ülekäte läinud, st vohanud metsikult suureks. Eelmisel aastal ei olnud mul füüsilist suutlikust neid ümber istutada ja sellel aastal on ajaga kitsas olnud, kuid mul on mõnel lähemal nädalal plaanis nendega tegeleda. Paljud neist hakkavad potist välja kasvama (nt aaloe, mille Hollandist omal ajal tellisin). Lisaks on mul kahju neid ülejäävaid jagatud lilli ära visata. Ikkagi elusloodus, kuid päris botaanikaaias ka elada ei taha ja lilledel on  kasvuks ruumi vaja.

Ja nii ma neile siis uusi kodusid pean otsima. Kui ma olen ümberistutamisega ühele poole saanud, siis teen piltidega postituse uut kodu otsivatest taimedest. Õitsvatest taimedest on mul vaid paar orhideed, hibiskus ja ratsuritäht. Ratsuritäht on suurte ja imeilusate õitega. Selle ostsin ka kunagi Hollandist. Enamus taimedest ongi minu juurde sattunud niipidi, et kas on lillepoes olnud väga õnnetu või pilkupüüdva välimusega. Selle tänaseks suureks kasvanud sõnajala ostsin peopesasuurusena lillepoest, kus ta oli lõpmata kurb ja väljasureva välimusega ning allahinnatud. Kahju hakkas ja nii ma ta koju kandsingi. Havisaba päästsin ka hukkumisest ja nüüd on teda potis rohkem kui vaja, kuid sellest hoolimata õitseb pööraselt.

Muide, see kõrvaloleval pildil olev aknalaud on kolm ja pool meetrit pikk ja kolmveerand meetrit lai.  Lillede vahel hommikuses päikeselaigus armastab magada Kassitaat. Kui lapselaps külla tuleb, siis ta armastab ka aknalaual peesitades inim- ja autovaatlusi teha. 

Taimedest ma võiksingi kirjutama jääda. Igal lillel oma iseloom ja soov ning kui neid töises argipäevas pikemaks ajaks tähelepanuta jätta, siis tundub mulle vahel, et nende roheline värv muutub kahvatumaks ja lehed vajuvad longu. Ütlete, et kasta oleks vaja. Jah, kindlasti, kuid kellel on toataimi rohkem, see teab, millest kirjutan. Mul on kaks korda pool meetrit nõelkõit kasvanud pea aasta veekruusis ilma igasuguse mullata ning ta muudkui venib edasi ja jõulukaktus, mis ei talu vibratsiooni, kasvab stereokeskuse peal, kahe kõlari vahel ja on vägagi lopsakas. 

Botaanikaaiani jõudmiseks tuleb ennem riiulid üheks organiseerida. Hakkan tubliks ja alustan ajaloosse sukeldumisega. Mõnusat nädalavahetust!

Ulgu- ja uidumõtted lapsevanemaks olemisest

Mul on tunne, et kõik hea ja huvitav on kirja pandud ning mul pole miskit lisada, mis ei tunduks kordamisena. Teisalt, kui ikka üks mõte paljude pähe korraga mahub, siis järelikult on ikka väärt mõte. Kui targutamiseks läks, siis sealt edasi, et kui ikka need paljud, kelle pähe mõte mahub, ei ole nn Sinu inimesed, siis kas ikka see mõte väärt on? Sooda, ma ju räägin. Jaburate uitmõtete aeg. Ei muud.

See suvi on teistsugune (ja mitte vaid ilmast tingituna) kui harjumuspärased eelnevad. Milles erinevus seisneb? Pole traditsioonilist puhkuseaega. On väiksema koormusega töötegemise aeg. Saab võtta nn pikki nädalavahetusi ja poolikuid tööpäevi. Mõtlesin just, kas nii on ikka hea, st peaks suutma end täiesti välja lülitada asisest lainest ja keskenduma mittemidagitegemisele, st saavutama seisundi, kus meeltest on väljatõstetud kõik töised teemad.  Sellisel juhul piisaks pikendatud nädalavahetustest küll.

Palju vahvaid postitusi on blogides: õnn, kindlustatus, sotsiaalne kapital, ehted, vanemaksolemine,  meedia meie elutoas jnejne. Ja siis ma avastasin end ükspäev mõttelt, et suurte laste vanemaksolemine on täiesti põnev roll. Nad on justkui Sinu oma lapsed ja samas on nad täielikult iseseisvad täiskasvanud inimesed, kellega ma päevast päeva avalikus ruumis kohtun. See, et nad on osa minust (ma arvan siiani, et mu lapsed on me parandatud ja täiendatud väljaanded), teeb mu olemise alati mõnusaks, kui see teadmine meenub.

Eriti mõnus on siis, kui ma satun jälgima nende omavahelist suhtlemist, siis on selline kõditav sajalagne kõhus, kes sosistab, et näe, ise tegin...mõnus. Mida ma avastanud suurte laste vanemana olen, on see, et pidev madallennusolemisvalmiduse järele on vajadus kadunud ja täiesti rahulikult saab asju delegeerida. Ei pea ise mitme inimese päeva planeerima ja arvestama ning see järelelevalve osa on olematu.

Veerand sajandit (vanim laps on tiba alla 30ne ja noorimad nõksa peale 20ne) lakkamatut valmisolekut lahendada kriisiolukordi, planeerimist, läbirääkimist, alalist valmisolekut teadmata suunas tuiskamist ja muid teadmata kiirreageerimisi, on läbi saanud. Jäädavalt. Kusjuures avastasin hea võrdluse, et lapsed on siis suureks saanud, kui selgitusi jagad Sina neile, mitte nemad Sulle.

Milline meeletu ressursi ülejääk. Vahel mõistan küll, kui öeldakse, et peale laste iseseisvumist võib tekkida olukord, kus vanemad ei oska oma olemisega miskit peale hakata. Teisalt on maru mõnus olla. Kogu aeg on vaid oma parema äranägemisejärgi sisustamiseks. Vabadus pidi tunnetatud paratamatus olema. Ja võib ju mõelda, et peale enda kellegagi arvestama ei pea, kuid päris nii see ka ei  ole. Ikka on sama kooslus, kuid lähedus- ja tiheduseosed on lõdvemad või oleks õigem öelda, et pikemad ning vastutust teiste inimeste tegude eest enam pole. See on vast kõige magusam osa laste suurekssaamisel.

Geneetilisest ksenofooblusest

Eestlane on geneetiline ksenofoob. Kui ma kunagi ELiga liitumisläbirääkimiste laua taga istusin, siis ei saanud ma aru, miks on vajadus sellisel hulgal ksenofoobiat käsitlevate õigusaktide järele. Inimene on Inimene, mis vahet seal on, mis värvi ta on või mis keeles räägib. Egas vanasõna asjata ütle, et aeg annab arutust. Viimaste aastate tulised ja emotsionaalsed väljaastumised on aga selgelt tunda andnud, et kõik, mis on olemusele võõras, tekitab agressiivset käitumist.

Nn klassikalise perekonna eest võitlejad, pagulaste ja immigrantide vastased, vähemuste maha trampimine. Ja eilne paraad. Inimesed, mis teil viga on? Kohati tundub, et elu on nii lill ja aega liiga palju ning siis on vaja hakata ilkuma. Kõik need teemad on vahelduva eduga poliitiliste vankrite ette rakendatud ning hunnikute kaupa hääli toonud neile, kes igatsevad juhtimispuldi juurde pääseda. Puldini jõudes aga ära unustanud, et teema, mis neil kuhugile jõuda aitas, tähendab ka seda, et sellega on vaja tegeleda.

Mis on see, mis paneb haigelt käituma kellegi suhtes, kes oma olemuse või vormiga erineb harjumuspärasest? Miks on vaja näpp õieli ajada ja vallandada verbaalne kõhulahtisus? Mis on eriti kummaline, on see, et klassikalist perekonda, mille eest hulk inimesi väidab end võitlevat,  pole sellisel kujul enam ammu olemas nagu viimased mõnisada aastat populariseeritud on. Abielu, kuni surm teid lahutab, on väga ammu otsa saanud ja selles elab väga marginaalne hulk elanikkonnast.

Mis vahet seal on, kas elatakse kärgperedena või omasooesindajaga või teist värvi/keelt rääkiva inimesega? Kas see on kuidagi nn parem, kui on üks mees/naine, kellel on mitu elukaaslast korraga või iga mõne aasta järel moodustub uus kooslus, kellega järgmised järeltulijad siia ilma tuuakse? Ja siis on riigipühadel ümber laua väike töökas kollektiiv. Mis on oluline? Kas see, et Inimesed on rahul oma olemise ja eluga või see, et kõik oleks nagu eelmised mõned põlvkonnad on elanud?

Kas Mallele meeldib teine Pille või hoopis Kalle? Peaasi, et Malle ise teab, kumb päeva helgemaks teeb ja ka see Pille või Kalle sama tunnevad. Miks on see ülejäänud inimeste asi sekkuda kellegi teise eraellu ja öelda, et see on õige või vale või amoraalne või lubamatu? Eriti tore on, kui see näpu õieli ajaja kasutab argumentideks  nn klassikalise perekonnaga seonduvaid klisheesid, kuid endal on teab mitmes elukaaslane ja lapsi jagub ka külapeale  kärgpere kasvatamiseks.

Aina enam tundub, et elu on liiga hea ja mugav, et vajatakse kunstlikult tekitatud teemasid, mille ümber tantsu lüüa. Muidu pole elus värve ja adrenaliini jääb väheseks. Ja need kõikse kõvema häälega kaasahõikajad ei näe sageli seda, et teema tõstatajad kasutavad kogu lärmi vaid selleks, et endale soovitud positsioon hankida.

Tänasel päeval tehakse igast asjast etendus/perfomance ja targutatakse nii- ja naapidi mõtlemata, mis asja tegelik sisu või tagamaa võiks olla või on. Juhtoinas hõikab lause välja, näitab suuna kätte ja siis lambakari sibab usinasti näidatud suunas ning kättejagatud loosungitega lehvitades.

Tegelikult selles ksenofoobses laines elamisega jäetakse end ilma võimalusest omandada uusi teadmisi ja oskusi ning näha maailma laiemalt.