Äärmuste-eri

Äärmused on teatavasti terve mõtlemise surm. Pühendunud olemine sektorile, mitte tervikule, tekitab olukorra, kuid tõstetakse esile üks osa millestki ning ei arvestata tervikut. Kehtib iga asja puhul. Olen eeskujulik autojuht, kuid masin, millega liiklen on tehnokontrollis käimata või lähen vales kohas üle tee, aga vaatan ennem hoolega kahele poole jnejne.

Söömine ei ole eesmärk omaette ega altar, mille poole peaks kummardama ja terve oma olemise seadma. See on üks osa elamisest. Iga mõtlev inimene teab, et toitumine on üks (justnimelt üks) tervena elatud elu vundamendikividest. See ei peaks olema teadvustatud tegevus, mille toimumisele eelnevad kalorite numbrid või toiteväärtuse tabelid silme ees.

Kui toitumisalane teema on primaarne peale väikelapse-east väljakasvamist, siis on juba tervik nihkes. Inimene vajab teatud hulga kvaliteetseid toitained loomulikuks funktsioneerimiseks või siis normaalseks arenguks. Lapsevanemaks saades käivad tõesti igasugu tabelid silme ees edasi-tagasi, et kõik vajalik ja väärtuslik lapseni jõuaks ning ta eakohases arengus suudaks püsida. Siinkohal on asjakohane lapsevanemal omada kontrolli toidulaua üle. Kuid jällegi, see ei ole üks ja ainus teema, millega vanemad lapse kasvatamisel tegelevad.

Täiskasvanuks saades peaks inimeses olema see alateadlik käitumine. Ta tunneb end ja oma organismi ning teeb valikuid lähtudes sellest. Terve elukorralduse orienteerumine läbi toidukorra on kultuslik lähenemine. Tervislikel põhjustel niipidi lähenemine on veel kuidagi arusaadav, kuid kui päeva kogu tegevus toimub läbi toiduprisma, siis on jama majas.

Iga täiskasvanu teeb omi valikuid oma võimaluste piires, kuid peab arvestama tervikut. Kuskil on piir, üle mille ei saa astuda, et kellegi toidu-eelistusi/valikuid hindama hakata. Samahästi võiks riigid tootjatele hunnikute kaupa hagisid esitada, et mis toodate jama, mille tarbimisel inimesed haigestuvad. Argument, et tarbija peab ise oskama valikuid teha, et oma tervist mitte kahjustada, ei päde. Pakenditel peaks punases ja hiiglama suures kirjas olema, et üle X koguse tarbimisel haigestud diabeeti või südameveresoonkonna haigustesse vms, mis jätkuval tarbimisel võivad lõppeda surmaga (analoog suitsupakkidel olevate kolepiltidega).

Tegelikult on meeltele kõige lihtsam olukord, kus kõik kahjulik ja paha puudub elamisest.  Aga selle valiku, mis on kahjulik ja paha, teeb Inimene ise, mitte naaber, sõber või kolleeg. Me teeme oma valikuid ise ja elame ka nende tagajärgedega ise. Kui need valikud ja otsused kellegi elu ohtu ei pane või elu elamast ei sega, siis igasugune näpuga näitamine ei ole asjakohane. Hinnangu andmine selle najal, et mul ei oleks või ei olnud ja ma ise ei tee või ei teeks, ei ole argument. See on osa individuaalsest tervikust, millel ei ole kaasinimese tervikuga mingit pistmist. Valikuvabadus seni, kuni me arvestame kaasinimestega ja ei kahjusta ennast või teisi. Ja maailm on oluliselt helgem paik, kus elada!

Kuidas ma mõtlemisvõime taastasin, ehk saigi loodud

Kui nüüd akudelaadimise protsessile tagasi vaadata, siis kehtib tõde, et kui end ise ei aita, siis ei tee seda ka keegi teine. Kõige olulisem on ära tunda see punkt, millest edasi hakkab enese lõhkumine. 

Esmalt tuleks määratleda, kas on tegemist füüsilise või vaimsel väsimusega. Füüsilise väsimuse puhul tuleb end välja puhata, vaimse puhul tuleb valida õige taastumisallikas. Kui aga mõlemad olemist vaevavad, siis tuleb alustada füüsilise vormi taastamisega. Igal juhul peab ülekoormuse tekitanud keskkonnast eemalduma. Niisama ootama jääda, et äkki homme saab parem, on asjatu lootus ja edasine rähklemine olemist paremaks ei tee.

Füüsilise väsimuse väljapuhkamise märgiks on tahtmine end liigutada, st tegeleda liikumisega vms. Vaimse taastumise märkideks on sisemiste mõtterongide saabumine, uute lahenduste virvendused, soovid millegiga toimetada. Eks igale omad märguanded etapi edukast läbimisest, kuid see on tore tunne.

Kõige looduslikum ja keemiavabam ravim on muidugi uni. Minu puhul alati toiminud suurepäraselt. Kuigi kaasajal on unehäired väga levinud, mis on tõsine märk sellest, et sisemiste tasakaaludega on miskit paigast. Uni aitab kõige efektiivsemalt nii füüsilise kui ka vaimse ülepingutamise korral. Ma olen suutnud säilitada võime magada sügavat und. Mida pingelisemas ja kiiremas tempos  elan, seda pikemat und vajan. Vahel võib juhtuda, et uneläve ületamine vajab mõnda sissejuurutatud harjutust, kuid see on ka kõik. Ei mingeid unetablette.

Vahel, kui end tähelepanuta olen jätnud, siis on sügavast öö- ja päevaunest vähe ja tuleb kasutada lisaks teisi taastumisallikaid. Ilmselt kujunevad aegade jooksul igale Inimesele tema jaoks sobivad meetodid ja vahendid. Oluline on, need ära tunda ja teadvustada ning ka kasutada. Ja ma ei saagi kirjutada kellegi teise kogemustest peale enda omade.

Milleni ma veel olen jõudnud, on see, et ei tohi lasta pingetel/väsimusel kuhjuda. Kõige parema tulemuse annab rütm, kus iga päeva lõppedes teha kokkuvõtte ja mitte tassida pingeid/mõtteid kaasa homsesse. Siis seda lumepalliefekti ei tekigi. Paraku oluliselt kergem öelda, kui teha. Kõige suuremaks koormaks osutuvadki reeglina emotsioonid, mis võimendavad olusid. Kuigi ka ajakava võib mingil perioodil olla liiga tempokas ja siis tekib olukord, kus nn läbiseedimata infohulk muudkui kasvab. Sellise seisundi üheks tunnuseks on see, et pidevalt tabatakse end mõtlemast, et on kiire ja kas midagi olulist meelest pole läinud või kuhugile hiljaks ei hakata jääma. 

Sedakorda oli mulle abiks uni, lugemine ja kudumine, mis aitasid pööningul segadust likvideerida ja harjumuspärast selgust ja korda taastada. Vahel piisab kõndimisest ja muusikast. Lõpuks on suvi kohale jõudnud! Looduslik keskkond ning liikumine on kaheldamatult parimad taastumisallikad peale une.

Mõnusat suve!

Hakkab looma...

Kui ma kalapäeva laupäeval sädemeid pildudes otsustasin aja maha võtta helgema tuleviku nimel ja järgneval kalapäeval nentisin, et emotsioonid on koos Pegasusega universumi avarustesse lahkunud ning et tegelen järgmised kolm päeva empiirilise enesevaatlusega, siis tänaseks on selge, et pelgalt hülgeasendis küljevahetamisest miskit ei muutu. Kuigi väljapuhkamine on vajalik. M.O.T.T.

Eile tabas mind poolest päevast tegevusrahutus, st seda, et teeks midagi, kuid ei midagi energiamahukat ja aeganõudvat. Märk sellest, et füüsiline väsimus sai välja puhatud. No ja edasi? Lappasin heade mõtete alustuseks Printeresti ja tekkis äratundmine, et käsitöö oleks kõige asjalikum sellise olemise juures. Peenmotoorika rakendamine aitab pööningu korrastamisele suurepäraselt kaasa.

Sealt edasi oli juba lihtne mõelda. Mis olemas on ja mille tegemine meeltele rõõmu valmistaks? Lõnga, niidi jms varud on igas kaliibris olemas. Jõuludest saadik keerleb idee ühest kardiganist, mis pole visualiseerumiseni jõudnud; suveks tahtsin heegeldatud õlakotti, kuid jällegi – pilti ei tekkinud.

Nii ma siis lasin näppude vahelt läbi materjali, kuni ahaaa-efekt kohale jõudis. Täielikult oma harjumuste vastaselt alustasin kardigani kudumisega. Nimelt ma heegeldan kevadest sügiseni ja sügisest kevadeni koon. Minu jaoks on käsitööga tegelemine suurepärane mõtete ja ideede korrastamise protsess. Juba ema selgitas, et vaimset häiritust maandab kõige paremini peenmotoorikaga tegelemine, ehk siis rebi-lõika-liimi või siis minu puhul käsitöö.

Puht filosoofiliselt lähenedes võib alustatud kardiganist vabalt ka vest saada. Tähtis on tänases võtmes protsess, mitte tulemus. Üks mu tuttav oma keerulistel aegadel kudus järjest sellised 20x20 cm motiive ja kui pool aastat hiljem hakkas neid kokku heegeldama, siis selgus, et suvekodus said kõik voodid kaetud ja elamises ei olnud enam ühtegi ärakasutamata lõngajuppi ja kõik vanad kudumid olid ka päevatekkideks ära kootud.

Nüüd lähen teen üks õuetiir ja siis setin end mõnusalt koos kudumisvarustusega tugitooli ning homseks olen valmis jälle maailmaga kohtumiseks.

Head pühapäeva!