Jagan ehedat rõõmu

Täna on suurepärane päev. Sündis uus ilmakodanik, st Mu Tütreke Suur sai teist korda emaks ning mina teist korda vanaemaks. Elu on ime.  Saavad kokku kaks silmalenähtamatut mittemidagi ning tulemuseks on mõne aja pärast uus inimene. Ja ükskõik kui kindel oma olemises olla, ennem pole midagi kindlat, kui see uus ilmakodanik on ema seest väljakolinud.

Vaatasin uuest MemmeMuzist pilte ja milline tüüne rahu selles olemises on. Käekesed üle pea, muhe ilme, üks silm poollahti ununenud, kui uni saabus.  Minu hing sai rahu tagasi. Lapsukestega (nii minu omaga, kui tema omaga) on kõik korras. 

Värske teistkordne Onu teatas, et ei ole üldse Nööp nr Ühe nägu. Sooda, ütlesin, see ei olegi Nööbi Üks duubel, see on uus Nööp, kellel ongi oma tegu ja nägu.  Värske Venna oli pilti vaadates Onuga sama meelt olnud, et ei ole üldse minu nägu. Vat siis, ootasid olemasoleva koopiat, aga tuli miskit muud.

Nööp Üks on maru tegelane. Nägin teda eile viimati, kui nad emmega asjatasid omi asjatusi ennem sünnitusmajja minekut. Siis teatas Nööp Üks, et tegelikult oleks Nööp Kaks võinud palju varem tulla, siis oleks ta ka juba suurem ja et mängida temaga ei saa veel niipea. Lisas maru tõsise näoga, et ilmselt see Nööp Kaks on üks suur unimüts. Nööp Kaks, tuleb välja, on täpne, sest paberites on kirjas, et tänasel kuupäeval pidi sündima ja nii ka sai.

Palju helget!

Kalapäeva laupäev omas mahlas

sügis taevas

Peas on vaikelu. Tunne nagu karul ennem talveunne vajumist. Üks silm loojas ja teine vidukil. Juba eile tundsin nagu keegi oleks mütsi pähe pannud ja pööningul on vaikus. Õnneks puudub ka vajadus olla tubli, tark ja osav. Vähemalt täna.

Sügis tähendab minu jaoks tavapäraselt aktiivset toimetamist, kuid oktoobrikuu mingil põhjusel on selline jonkadi-jonkadi tempoga. Ilmselt kohaneb olemine sügis-talvise tempoga ja organism teeb ka oma pööret aeglustumise teemal. Kohati toimib kõik suurepäraselt ja siis tuleb sisemine SUUR vaikus. Kui ajastusega veab, siis saab selles sisemise rütmiga kaasa minna. Keeruliseks läheb siis, kui aeg nõuab mõttetegevust, kuid sees on vaikus.

Sellest tasasest olemisest väljumiseks on mul aegade jooksul mitmeid erinevaid meetodeid genereeritud. Üks aga on kindel, et sellele sisemisele rütmile vastuhakkamine lõpeb peavaluga. Mina vaiksem on sisemus ja mida aktiivsemat tegevust aeg nõutab ning pikemalt kestab, seda kehvem saab tulemus. Siis päästab olemise vaid 12 tundi sügavat und.

Teisalt, kui nüüd mõelda sellele, et kui me kõik elaks sisemise rütmi järele, siis võiks maailma kaos tabada. Helistad Kliendile või Tööandjale ning teatad kuiva rahuga, et lugu nüüd selline, et mu sisemus nõuab peadpidi padja all olemist ja ma pole valmis maailmaga kohtumiseks. Tere-tore, tõesti.

Samas jäin mõtlema, et hooaeg on alanud üliintensiivsete emotsioonidega. Iga äärmus on organismile kurnav,  olgu siis negatiivne või positiivne. Oma osa ka ilmselt sellel, et täieline puhkuseperiood vahele jäi. Peaks võtma jalad alla ning sügisesse metsa kondama minema. Aga teen seda mõni teine homme. Tänane päev sobib suurepäraselt vaid muusika ja sisemise vaikuse kuulamiseks.

Ja veel....minu sees on mingi ootusetunne. Ma ei suuda hetkel isegi määratleda, mida ma ootan või mis selle olemise tinginud on. Mingi ebamäärane aimdus. Vahel tabab mind selline seisund ennem mingite huvitavate mõtete saabumist, st meenutab sellist loomepiina. On miskit sees, mis ei ole sõnadeks vormunud, isegi suunda pole. Eks aeg näita.

Head kesknädalat!

Laisa oktoobrikuise pühapäeva uitmõtted

pilt netiavarustest

Seda, et...sujuvalt on oktoober kätte jõudnud. Jõudsin endani. Täiesti päris pühapäev, st kogu maailma aeg on minu jaoks minu enda sisustada. Ärkasin enda jaoks üüratult hilja, ca pool üksteist. Kobasin tehnikavidinani ja lülitasin muusika voogama, üks silm kinni ja teine vidukil. Pugesin teki sisse tagasi ning lasin ajal kulgeda. ... ninna tungis kohvilõhn, mida ma polnud teinud. Ühest silmast sai kohe nägija ja voolasin meelte värskendamiseks köögi poole. Petekas...

Parandasin vea, st panin kohvi jaoks kõik hakkama ning....alustasin päeva. Siin ma siis nüüd olen. Kõrvuni karvase pleedi sees, aurav kohvikruus kõrval ja blogisid sirvides. Uudisteportaale ma täna ei ava, las ootavad homset. Olen täna omas mullis.

Viimase nädala paar ööd on käe tuikavate närvide nahka kulunud. Ilmselt sellest ka see sisemine väsimus, mis tundub lõputu olevat. Paari tunni kaupa unne suikumine ja siis ärkamine ning selle lõputu kordamine muudab hommikuks organismi selliseks rehepeksumasinavahelt läbikäinuks. Ka need kohad kehas annavad tunda, mis ideaalselt korras on.

Muidu on tavapärane sügisene rutiin. Selline paras tempo, mis tekitab mõnusa rütmi ja õhtu kätte jõudes on sisemuses rahulolemise tunne tehtust. Olen palju lugenud vajalikku kirjandust ning pidanud hulgaliselt kohtumisi.

Selle nädala meeleolukaim olemine oli ühele rahvusvahelise õppekava magistrandidele külalisloengu pidamine. Nad olid nii avatud, kaasamõtlevad, sõbralikud ja soojad, et mul oli lausa kahju loengut lõpetada poolteist tundi hiljem. Lugupeetud professor lubas mind jõulupoole tagasi kutsuda, et saaksime seminarivormis teemat edasi arutada.  

Ma hindan üle kõige inimestes avatust, sõbralikust ja soojust. Sellist ehedat, mitte kahtlustavat või nn “keep smilingu” vormis väljendamist, ammugi mitte ründavat käitumist. Aga jah, sain suurepärase enesetunde ning hoolimata pikast päevast,  mis eelnenud oli, tundsin kodu poole kulgedes oma hinge paar numbrit avaramana ning kopsumahtu suuremana. Arutlesin ka selle üle, kuidas väikesed detailid päeva üldist fooni on võimelised määratlema.

Pimeduse aeg võtab aina enam võimust. Kaamos hiilib nurga taga ja ootab sobivat momenti rambivalgusesse saamiseks. Eelmisel aastal jõudis valguse võit ennem kohale, kui ma kaamose kohalolemisest teadlikuks sain. Vaatame, mis sellel aastal saab. Ka hingede aeg pole enam kaugel. Mulle meeldivad pimedate aegade õhtud samamoodi, kui valgete aegade olemised. Igal erinev nägu ja tegu. Pimedate aegade juurde kuuluvad küünlad ja mõtted minevikku; valgete aegade juurde aga metsalõhn, lõke ja mõtted tulevikku. Ühine nimetaja on seos olevikuga.

Head pühapäeva jätku!