Detsember pole enam kaugel...aeg inventuuriga alustada

mis on? mis tuleb? mis jääb?

Talv jõudis ringiga tagasi. Mõnus. Karge ja väheste külmakraadidega ilm on hea ja see väike lumi teeb pimeda aja valgemaks. Muidugi võiks lund juurde tulla. Siis oleks veel parem. Neli aastaaega on hea. On rütmi ja vaheldust. Veel mõned nädalad Elu Kiirteed ja siis saab vaikelusse ära uppuda. Sisemus aeglustab juba rütmi tasahilju. Iga arginädala käimalükkamine võtab kauem aega. Mõtted põgenevad esimesel võimalusel töistelt teemadelt.

Viimane kuu on kuidagi eriti märkamatult ajalooks ära libisenud. Palju on toimunud ja tehtud ka. Uued teemärgid ka maha pandud ja esmased visioonid paigas. Viimased lihvimised veel ootel. Peale seda, kui maailm tardumusest uuel aastal ärkab, siis hea puhanuna jätkata.

Sellel aastal veel paar olulist otsust vaja ära kuulata ja siis saab ka tervise osas järgmiseks neljaks kuuks suunised kätte. Jõuluaja alguseks on kõik kontrollpunktid läbitud ja võib koos maailmaga paariks nädalaks ära hanguda.

On aeg enda tunnustamiseks. Hoolimata pea poole-aastasest täielikust mustast august olen end taas jalule saanud ning Elu Kiirteel eesmärke püüdmas. Mingil hetkel käis peast läbi ka mõte, et sellise katkise olemise juures on võimalused nii ahtad, et need ei suuda tagada harjumuspäraseid rahavooge ning tuleb ette võtta suuremaid muutusi elus. Aga ikka järgnev samm, mille täie tahtejõu ja vaevaga astusin, viis sammukese edasi ja nüüd on järjekordne must auk läbitud.

Tegelikult olen endiselt õnnelik Inimene. Mul on mu suurepärased lapsed ja minu ümber on palju häid Inimesi, kes just siis vajalikud turgutavad sõnad ütlevad ja abikäe ulatavad, kui mu sisemus kildudeks purunemas on olnud või lootusetuse lained valmistunud mind enda alla matma. 

Ma isegi ei tea, millistest aegadest on pärit minus sees olev absoluutne ja kindel teadmine, et alati tuleb lahendus, mis olukorra õigeks seab. Selle teadmise külge olen alati rasketel hetkedel oma vaimu ankurdanud, kui ahastus jalgu põhja sikutab. Ja alati olen ka olukordadele lahenduse leidnud.

Loorberitele laskumiseks on veel vara, aga teadmine, et see aeg on käegakatsutavas kaugusel on nagu värskeltküpsetatud leiva lõhn, mis on vaata, et veel parem kui värsekeltküpsetatud leib ise. Nii, et jõudu mulle viimasteks nädalateks ja pöidlad pihku, et uuringutulemused mu sisetunnet kinnitaks!

Sõna jõud, ehk igale aktsioonile järgneb reaktsioon

Sõna jõud

Tea, kas tähtede seis on keeruline, aga inimesed on rahutud või siis pehmemalt öeldes torkavad. Igale aktsioonile järgneb reaktsioon – vana tõde. Vanarahvas ütles ka seda, et mida külvad, seda lõikad.

Tegelikult kummitab mind viimasel ajal üks teema: ütleja ja vastutuse seos väljaöeldud sõnade eest.  Pigem sellest aspektist, et kas ütleja adub seda, milline võib olla tagajärg tema poolt väljaöeldud sõnadele või kas see üldse teda huvitab? Ja nagu naksti sattusin lugema Malluka postitust sellest, kuidas ta on poliitikakauge inimene ning mis selle väljahääldamine talle kaasa tõi. Sattus olema väga hea ja ilmekas näide sellele minu peas keerlevale teemale.

Seda mõttejuppi veeretades keerdusid kaks külge: kas Ütleja saab aru vastutusest oma väljaöeldud sõnade kohta ja teine on see, et kas ta üldse adub/huvitub, et ta sõnadel mingi mõju võib olla. Selge on see, et ühe inimese väljaöeldud sõnad mõjutavad rohkem kui teise inimese poolt öeldu. Siit edasi tekkis küsimus, kas Inimene, kelle sõnadel on kaalu, peaks oma väljaütlemisi hoolikamalt sõnastama? On ju vanasõna – see, mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale ja ka vastupidi (selle osa vanasõnast on aeg rahvakäibest eemaldanud). 

Edasi vaatlesin läbi selle võtme blogijaid ja jõudsin samadele tee-otstele: igal kirjutisel on sõnum ja kui see eesmärgini jõuab, siis on sellel ka mõju. Mida suurem hulk lugejaid, seda laiem on kõlapind (mõni ütleb nüüd, et elementaarne Watson. No ja ongi ju). Ma ei arenda edasi mõtet teemal, et osade jaoks ongi blogimise eesmärk võimalikult suur lugejaskond ja et see on ka mingil määral elatusvahend.  Aga kui on blogi, millel on lai lugejaskond ning kui veel lisandub fännklubi, siis saab seda isikut arvamusliidriks nimetada.

Jätan kõrvale arvamusliidri olemuse üle arutlemise ja jätkam mõttekeerdu: kas arvamusliidrina sõnade väljaütlemisel on mõju teistsugune kui tavainimese omadel? Kaheldamatult on. Esiteks juba sõnum ulatub suurema hulga inimesteni ja kui Ütleja sõnadel on kaalu, siis need sõnad kujundavad selle hulga seas arvamust/arusaamist/seisukohti.  Seega on Ütlejal võimalus mõjutada mingit hulka inimesi. Ega muidu ei kasutataks blogijaid turunduskanalitena mingi toote/teenuse läbimüügi suurendamiseks või kaubamärgi tutvustamiseks.

Sealt edasi jõudsin küsimuseni, et kui mõju on olemas, siis kas need Inimesed ise ka seda aduvad ja kas nad teadlikult tegelevad sõnumite kaudu arvamuse kujundamisega? Sellel kohal tekkis tõrge. Ma arvan, et suur osa nn  eraisikutest blogijatest ei adu seda võimalust ega ka mitte vastutust. Tundub, et see on nn teisene väärtus, mille sisusse ei ole süvenetud. Esmane väärtus suure lugejaskonnaga blogide puhul on see, et on suur hulk lugejaid ja kaasaelajaid ning vahendatava toote või teenuse  või kaubamärgi reklaamimine.

Sellel teemal mõtisklen ma ilmselt nii- või naapidi veel paljudel kordadel. Teadvustamise ja teadliku sõnade edastamise teema, selle mõju ja tagajärjed on mind intrigeerinud väga pikka aega. Siis kui eelmises töises elus läbirääkimisi pidasin, siis oli avastus, et hästi läbimõeldud sõnumiga võib saavutada enda jaoks kiireid, vajalikke ja sobivaid eesmärke tõeline nn Heureka koht.

Palju häid mõtteid!

Ood blogimisele

jagamine hajutab, neutraliseeirb, võimeldab...

Kätte on jõudnud õndsad kaks päeva omas kulgemises. Päeva alustamise kohviaroomid ringi heljumas ja muusika voogamas. Ma olen viimase nädala jooksul mitu korda tõdenud, et väga vinge on võimalus kanaliseerida oma emotsionaalse seisundi vaht veebiavarustesse.

Teraapilisel kirjutamisel ajaveebis on tõeliselt kasulik efekt. Muidu ahvatleks tuttavaid aruteludele või kiusaks kodusolevat last demagoogliste ahvatlustega, et arendaks mõtlemist või vajan peegeldamist. Kuid piisab täiesti sellest, et haaran läpaka ning klõbistan  mõtted veebiavarustesse. Mõnusalt ohutu ja tervislik: mina saan sõnadeks vormunud emotsionaalse vahu endast välja ja sõnad jõuavad adressaadini ilma, et ma sekkuks kellegi isiklikku ruumi  ja aega. Seega on ikkagi arutelu olemas, kuigi ajalise nihkega.

Ajaveebis kirjutamine võimaldab kajastada just neid mõtteid, hingeseisundeid ja olemist, mis parajasjagu kirjutaja jaoks vajalik või oluline on. Siin ei pea arvestama, kas on aeg ja koht ning kas keegi kuulab või elab kaasa. Vähetähtis ei ole ka mugavus, st võib teha enda jaoks mugavas olemises (tähtis ei ole olemus välimus, koht või hääle tugevus, edastamise kiirus jne).

Pea selgeks saamisele ja meele rahunemisele aitab kaasa ka see, et avaldatavat teksti tuleb ennem veebiavarustesse saatmist paar korda läbi vaadata, ehk siis nn puhtaks kirjutada, et kõik näpukad, kordused ja muud silumised ära teha. Pole ju viisakas kogu seda sisemist ilu ehedal kujul küberruumi saata. Hiljem endal häbi lugeda. Mul küll on. Mõned näpukad olen tagantjärele ära parandanud, kui hiljem lugema sattudes leidnud olen.

Targad inimesed on väitnud ja väidetele ka kinnitust leidnud, et kui peas toimuv kaootilisus sõnadesse kirja panna, siis see mõjub inimesest rahustavalt ja enesedistsiplineerivalt. Eriti pidi see aitama oma hirmudega võitlemisel ja traumajärgsete ärevushäiretega toimetulemisel. Enda kogemustele tuginedes võin ka kinnitada, et nii on. 

Niinimetatud mustade mõtete, hirmude, agoonia jms sellise negatiivsuse neutraliseerimiseks olen kirjutanud viimase kümne aasta jooksul vist kogutud teosed. Pea kõik selle olen ka jupphaaval kamina kaudu korstnast universumi poole teele saatnud (alustasin klassikalise päevikupidamisega). Mingil hetkel kolisin kogu kirjutamise arvutisse. Väga hea võimalus on asjade läbikirjutamiseks seni, kuni tõesti kõik seest väljakirjutatud sai ja seejärel põletasin paberid või kustutasin failid ära. Kui mingi teema lõpuni läbi kirjutada, siis saabub selline sisemine kirgastumise hetk ja asjad ei tee enam haiget, vaid tekibki rahu hinge ja võib vabalt arutleda asjade üle, mis toimumisjärgselt silmade eest pildi võtsid või hingamise peatasid.

Kirjutamise vajadus on erineva tihedusega (nii teksti pikkuse kui ajalise intervalli mõttes). Suur osa kirjutatust ei kuulu jagamisele, need on tekstilised sisedialoogid, kuid nende kokkuvõtted või puisted jõuavad vahel blogipostitusteni küll.

Kindlasti ei ole kirjutamine absoluutne tõde sisemise rahu saavutamiseks. Inimesed on erinevad ja eks igaühe jaoks on just tema jaoks sobiv väljund olemas. Leidmise ja äratundmise rõõm. Pideva sisemise segadusega elamine ei ole kasulik, muidu läheb Inimene katki. Põleb läbi, saabub vaimne kurnatus, ehk siis Inimene muutub sootsiumis ebameeldivaks. Eriti oluline on sisemise selguse või siis tasakaalus olemine inimestele, kes peavad end palju kirjalikult väljendama (ükskõik, mil viisil – joonistama, komponeerima, kirjutama, rääkima jms).

Head läbisaamist Endaga!