Nukra alatooniga edukas veebruar

Luues Oma reaalsust

Veebruar on ju murdmisekuu. Talve kõrgpunkti murdmine ja kevadele tee andmine. Minu jaoks sümboolne Elu etappideks murdmine või ristteedel olevate valikute tegemine. Samas töö-alaselt on veebruar alati edukas ja tihe toimetamise aeg olnud.

Tundub, et paljudel blogijatel on veebruar raske kuu. Mitmedki kirjutavad sellest, kuidas organism on haigustele vastuvõtlik olnud või kuidas vaim januneb millegi helge järele.

Ajaloo tänapäeva jõudmine tuletas mulle meelde, et aasta kõige raskem kuu minu jaoks on olnud veebruar. Just vaimselt raskeim. Selle kuu kõige helgem osa on see, et mu kaksikud on sündinud veebruaris. Peale venna kaotuse jääb veebruari mu abikaasa kaotus. Alati hingan kergendatult, kui veebruar läbi saab. Planeerisin tänase kirjutamise päevaks, kuid töö-asjadeni polegi jõudnud. Peas keerlevad nn flashid minevikust ning tulemuseks on vaimne jõuetus.

Õhtu on veel pikk. Ilmselt on kasulik tegeleda millegigi, mis mõtlemise kindlais ohjes hoiaks ja ei laseks mustangikombel kappama. Üks arvestus on veel vaja ära parandada ja alati on võimalus lugeda. Mõtlesin, et kirjutan seda veebruari endast välja, siis hajub ka nukrus olemises vähemaks. Loomingulise ja loova tööga ei saa tegeleda, kui nukrus mööda keha ringi kolab. Nii, et pohlad sellest ratsionaalselt mõtlemisest selleks korraks. Täna olen nõrk.

Kusjuures miskit pole ju pahasti. Vastupidi, hästi on kõik. Aga see minevikulainetus tuleb ja seguneb tänasega ning teeb nukraks. See tingiv kõneviis segab head äraolemist, see: oleks, teeks, läheks.... Justnimelt mind valdabki nukrus ja tegevusjõuetus. Tahtejõuga on kõik korras. Kui ikka käsu endale annaks, siis tuleksid teod ka. Otsustasin aga, et kui on nukrutsemise aeg, siis täna nukrutsen ja homme asun jälle õigele teele tagasi. Homme pole valikuid, siis on antud sõnade täitmise aeg ning nukrus tuleb kappi ootele panna.

Sellepärast lasengi sees lainetada, ehk nukrus minus lahustub ennem konserveerimist ära. Sisemisi olemisi ei tohi eirata ja neid ei tohi ka nn betoneerida või kõrvale lükata. Nendega tuleb tegeleda ning need tuleb neutraliseerida või siin nn vabaks lasta. Vahel on tempo kiire ja pole aega emotsionaalse sisemise tasakaaluga tegeleda. Siis ma topin negatiivse sisemuse nn ajutisse seifi ootele ja keskendun vajamineva ärategemisele. See seismise, ehk konserveerimise aeg ei tohi kunagi aga pikk olla, muidu teeb organismi haigeks ja ikkagi pole pääsu ennem, kui endaga rahu on tehtud.

Inimese alateadvus on oluliselt targem, kui tema ratsionaalne mõtlemine. Mõistuse hääl alati ei aita. Eriti, kui on sisemise äraolemisega seotud teemad. Siis tuleb materiaalne maailm väga kõrvale jätta ja endasse sukelduda ning tunnetamisega tegelema hakata. Kõlab esoteerika ja nn woodoona, kuid millegi ebamaisega siin küll tegemist pole.

Vahel on mulle öeldud, et mõtiskle vähem ja ela rohkem, kuid tean, et nii toimides oleks tagajärjed karmid. Just enda jaoks karmid ja seda ma ei taha. Enesepettuse magusad hetked on lühikesed ja kui see udu hajub, siis tuleb ikkagi põhjuseid lahkama hakata. Parem siis juba varem.

Niisiis las olla muusika ja minevikulainetused ja küünlad ja mõtisklused. Homme tuleb niikuinii ja tänast see enam ei muuda!

Minu Vennast...

Vend

Täna on mu venna surma-aastapäev. Ma võin igal aastal eksimatult selle päeva oma sees ära tunda ka siis, kui mul kuupäevadest õrna aimugi poleks. Ma olin siis 11-aastat vana, kui mu vend teispoolsusesse lahkus. Minu Suur, Tark, Hea Vend, kellega ma oma lapsepõlve jagasin. Selle Maailma kokkuvarisemisest ja tagajärgedest ma kirjutasin. See oli see hetk, kus minu lapsepõlva roosamanna periood lõppes. Pöördumatult ja igaveseks.

Sellest sündmusest jäänud Tühi koht minus ja isas on siiani alles (teised esivanemad on läinud Vennaga ühte rada), mis sellest, et möödunud on pea nelikümmend aastat. Minevikuga oleme ammu rahu teinud, kuid seda kohta, mida minu Vend minu hinges täitis, ei saa asendada miski. Siinkohal kehtib ütlus, et on Inimesi meie elus, keda asendada on võimatu.  Vahel taban end siiani mõttelt, kus tahan oma sisemust Vennaga jagada või tema arvamust küsida, kuid siis saabub teadmine, et teda enam pole ja pole olnud juba ammu. Harjumused on visad kaduma.

Ma peaks Aegade jooksul omandatud kogemustele tuginedes olema Minevikuga Rahutegemise Ekspert. Kuid ikka on nii, et kui Järjekordse Maailma Kokkuvarisemise rusudelt end avastan, siis on see tunne sama Õudne, Valus, Ahistav ja Alandav, kui esimesel korral. Ja iga kord läheb vaja kogu jõudu, teadmisi ja oskusi, et end sellest välja tirida, põlved puhtaks teha, püsti tõusta ning elukvaliteeti elamisväärseks muuta.

Tühjad kohad hinges on täidetud kõige heaga, mille minevikust kaasa olen võtnud, kuid Inimest see tagasi ei too. Valu kaob, muserdavad küsimused ja mõtted hajuvad ka, hingerahu taastub ning võime sel teemal arutleda tuleb, kuid nn valupiste ei kao kunagi. Ilmselt tunnevad end samaoodi inimesed, kes on amputatsiooni üle elanud. Fantoomvalud ei kao kunagi. Nende esinemiste aeg harveneb, kuid nad  jäävad alatiseks osaks Inimesest.

Ühel järjekordselt Rusudest Taastumise Perioodil avastasin end järeldust tegemast, et ma annaks palju, kui saaks elada kitsamate õlgadega ja hulga nõrgemana ning armideta, kui peaksin end lohutama teadmistega vanarahva ütlemistest, et: kellegi õlgadele ei panda suuremat koormat, kui Inimene kanda suudab; mis ei tapa, teeb tugevamaks; armid kaunistavad Meest (selle ütlemise all on mõeldud Inimest). Kuid elada saab sellega, mis olemas on. Kuldlause, mida kordan endale alati, kui tingiv kõneviis end sisse seadma asub (teate küll: oleks, tuleks, teeks jms).

Sellest Ajastust pärineb ka minu vanne endale, et kui ma kunagi Suureks saan ja Emaks hakkan, siis ma ei tee seda, mida minu Vanemad minu arvates Ebaõiglaselt tegid. Selle pea 28 aasta emaduse jooksul on mulle see vanne alati meenunud, kui Olme on lained tahtnud üle mu pea kokku lüüa. See vanne on andnud mulle jõudu üle elada kõik keerulised ajad ja tahtmised käega lüüa, kui olen tundnud, et enam ei jaksa, ei suuda, ei taha ning peale mind võib tulla veeuputus.  

Need kaotused minu elus on õpetanud mind väärtustama Lähedasi, kes minuga Siinpoolsuses koos on. Ka olen teadlikuks saanud, et Elus on olukordi, mis on Pöördumatud ning mida tähendab ütlemine: siin ja praegu.

Vajadus olla ärakuulatud ja mõistetud

... aga Mina?

Lõpetan selle postitusega mõttejuppide koondamise, millele eelnesid kolm postitust (Me kõik oleme pärit oma lapsepõlves). Niisiis, mind ei ole juba kuid lahti lasknud mõtted sellest, et inimesed vajavad ärakuulamist ja mõistmist. Kuigi ma pole aru saanud, mis on see põhjus, miks ma ikka ja jälle nende mõteteni jõuan. Eks see teadmine saabub ka mõnel järgmisel homsel.

Ja kui kellelegi on tekkinud küsimus, et kuidas lapsepõlv ja vajadus mõistetud või ärakuulatud saada seotud on, siis täiesti vahetus seoses. Tulen tagasi Maslowi püramiidi juurde. Olen jõudnud järelduseni, et me ei suhtu piisava tõsiduse või teadlikkusega laste turvalisuse-, armastus-, kuuluvuse- ja tunnustusvajadustega tegelemisele. Ise olen ka paras patune, kuid aegade jooksul püüdnud seda parandada. Kui lapsed kasvamises on, siis on argipäeva nii palju, et elementaarsed vajadused tunduvad olulisemad (kõhud täis, kasitud, viisakad ja ontlikud jne), kui need head sõnad ja hella teod.

Eestlaslikult kohmame, kui laps ütleb, et kas sa ikka armastad mind; muidusgi, millest selline küsimus? Me nn ei raiska sõnu sellele, et öelda lapsele, et hoolime, armastame või siis ei ütle head sõna, kui laps on millegi toredaga hakkama saanud. Ma ei mõtle üldse seda ameerikalikku ülistamist igal hetkel ja igal kohal, vaid üldist käitumist.  Pigem võtavad vanemad siis sõna, kui miskit nihu läinud on, aga head sõna naljalt ei kuule. Õnnestumisi peetakse kuidagi loomupäraseks. Ehk siis väljendume end peamiselt läbi negatsioonide.

Mul on siiani kohati valus meenutada, kui mu oma lapsed saabusid säravate silmadega midagi näitama, mis nende meelest tohutu õnnestumine oli: et nojah, tore on, aga… Mitte alati, kuid ikka juhtus ja siis see pettumus, mis säravatesse silmadesse ilmus. Brrr. Endal on häbi. Päriselt ka. Siiani on häbi.

Jah, ei ole kombeks head välja hääldada, äkki keegi neab õnne ära; ütleb vanarahvas. Eks kadedus ole ju ka väga eestlaslik ja põhjustab palju pingutamist, et naabrist parem maja või auto jne endale saada, sest mida inimesed muidu arvavad.

Olen jõudnud teadmiseni, et see nälg lapsepõlvest nende vanemapoolsete sõnade ja tegude järele (head sõnad ja paid ja kallid jms hoolivuse füüsilised näitamised) muutub kasvades aina suuremaks. Kasvades püüab inimene vanemate puudujäänu kompenseerida sootsiumipoolsete heade sõnade ja tegudega. See pidev tõestamine kellegi silmis ja edetabelid ja meedias kajastamine jne. Tegelikult on selle taga Väike Inimene, kellel on puudu vanemate soojad sõnad ja hellad käed.

Nende vajaduste puudujäägid on ka üheks inimese ebakindluse põhjuseks. Kas ma ikka olen piisavalt Tubli, Tark ja Osav? Tänasel tarbimiskultuse ajastul liitub nende küsimuste sappa veel vajadus elada õigesti, näha välja ilus jms ning kõike seda müütiliste standardite järele, mida meedia eetrisse paiskab.

Muidugi on põhjuseid veelgi, miks me pole piisavalt endaga rahul, kuid kui põhivajadused on rahuldamata, siis seda teadvustamata tegeleb Inimene asendustegvustega, et saavutada sisemine rahu. Hea on näha inimeste silmis peale ärakuulamist seda vaikset sära, mis hõõgusena seespoolt silmadesse jõuab ning kuulda ütlemist, et tänan, et mõistad. Kuid see ei likvideeri neid algseid põhjusi. 

Kokkuvõtvalt saangi tõdeda, et olen oma ütlemata sõnu ja tegemata tegusid aegade jooksul püüdnud oma lastele selgitada. Olen ka oma vanavanematega ja vanematega sellel teemal aegade jooksul palju arutlenud. Ikka ja jälle olen jõudnud teadmiseni, et kõige alus on perekond ja põlvkondadevahelised usalduslikud ning tugevad sidemed tagavad parema argipäeva ja sisemise olemise. See lihtsalt ongi kõige alus. Ja õigus on neil, kes ütlevad, et Maailma muutmine algab endast. Tuleb vaid jõuda nende nn algpõhjusteni, mis sisemust kriibivad ja need eemaldada või ära parandada. Lõppude lõpuks oleme vaid inimesed ja Inimesed on ekslikud, kuid keegi ei ütle, et vigu ei saa tunnistada ja parandada. Pealegi koosnevad kõik nn Suured Asjad Pisiasjadest.

Palju Helgeid Hetki ja jagamisi Lähedastega!