Kas Inimese Sada/Tuhat Nägu või lihtsalt rikkalik sisu?

Mask või Sisu?

Mind kummitab tänaseni Indigoaalase kirjutis neist ohtratest dekoratsioonidest,  mida Elu lavadel usinasti kasutatakse. Vähe teises võtmes, kuid sisu sama – miks inimesed ei käitu loomuomaselt, vaid proovivad nn eesmärgi saavutamiseks olla teine Keegi Teine (ehk siis Tähtis, Suur, Tark, Osav vms (seda kõike siis oma kogemustele tuginedes).

Viimane nädal on andnud ka piisavalt kogemusi selles vallas. Taolistes olukordades hakkan endale esitama küsimusi: miks? Kuidas? Mida see annab? Mida sellise käitumisega soovitakse saavutada? Jne. Peale nende küsimustele vastuseid koondades arvan, et üks põhjus on see, et sootsium ei suudaks taluda kogu seda Issanda Loomaaia kirjusust, kui see kontrollimatul ja ehedal kujul avalikuks saaks. Ja kindlasti kannab inimene Maski millegi saavutamise nimel. Alati on olemas põhjus-tagajärg seos. Iseasi, kas see Vaatajat huvitab.

See tundub kuidagi kõige võimsam ja ehedam vastus olevat. Lisaks on ka see, et kui Inimene tahab midagi saavutada, siis peab argumenteeritult põhjendama ja olema seejuures Surmavalt veenev, lisaks esimene ideega väljatulev.

Ja eks ikka kirjutatakse stsenaarium kokku oma rikutuse või rikkumatuse tasemelt ja kogemustest lähtudes. Kusjuures see on viga – sest ega ennast pole ju vaja veenda, vaid peaks pugema selle Inimese pähe, kellele esinetakse. Aitab lihtsalt ressursse (eelkõige aeg ja närvid) kokku hoida ja korduvaid esinemisi vältida.

Ettevõtluses osutub selline müügistrateegia ja –taktika valik ka nõrgaks kohaks (millel on materiaalsed tagajärjed), kui ei lähtuta Sihtrühma soovidest ja vajadustest. Aga nagu laulusõnad ütlevad, siis turul oleme me kõik vennad ja õed.

Kindlasti on neid põhjuseid lisaks hulgim ja igal vaatenurgal vähe teisemana, aga... mõte selles, et need maskid on olemas ja neid kasutatakse ohtralt, ehk siis ühest hetkest teeb seda Inimene endale teadvustamata. Oht ei peitu mitte selles, et seda tehakse, vaid selles, et see muutub kontrollimatuks, ehk siis tavapäraseks käitumiseks.  Ja kui selline Mask ei meeldi, siis on Kuulajal alati õigus Esineja peatada ning paluda tal stsenaarium ümber vaadata ja otsast alustada. Sedakorda siis sobivamal viisil.

Kuigi Indigoaalane kirjutas  pigem sellest kasutatavast Maskist, kus täiesti normaalne ja ennast hästi väljendada suutev Inimene läheb kätte võõrsõnaleksikoniks ära ning laused hakkavad moodustama lohesid, millede lõppu jõudes on algus ununenud ja sidus selle täiskasvanuks saamisega. Siis dekaratsioonide vahetus ei muuda sisu. Dekoratsioone saab alati vahetada, see pigem maitseküsimus. Häda on siis majas, kui sisu ei sobi. Ka siis mitte, kui dekoratsioonid on sobivad.

See on kindlasti üks taktika, mida proovitakse ära kasutada, kui kõige tugevamat ja põhjapanevamat argumenti. Miks seda tehakse? Ju siis Ütlejal on jäänud mulje, et sellist Maski kasutades on ta saavutanud võidu või siis vastupidi, et seda mittekasutades on ta Kaotuse osaliseks saanud ning üritab eos vältida negatiivset tulemust enda jaoks parimal moel.

Tegin lausa viimase sellise Maskikandjaga katse. Hiljem selgitasin Katsealusele, et minu käitumine oli taotluslik ning minu eesmärk oli aru saada, miks ta end selliselt väljendas, kuigi oleks täiesti harjumuspäraselt käitudes oma tulemuse saavutanud. Hiljem arutledes selguski, et sooviks oli saavutada enda jaoks sobiv tulemus ja ta kasutas selleks kõike oma kogemusi (sh ka negatiivseid), et selle eesmärgini jõuda.

Tegelikult ei ole keeruline omandada oskust lihtsatest asjadest keeruliselt rääkida, vaid keerulisi teemasid lihtsalt väljendada, ehk siis väljendada end maakeeles, lihtlausetena ja arusaadavalt.

Vanaema nimetas seda targutamiseks ja kui tal mängutuju või aeg otsa sai, siis tõmbas joone alla lausega: “ Räägi nüüd lühidalt ja maakeeles, mida sa selle loraga öelda tahtsid ja kui mõtet polnud, siis lõpeta see targutamine ja läheme edasi; Elu tahab elamist ja tööd tegemist." 

Tänapäeval pakuvad paljud tugevad koolitajad seda terve talupoja mõtet ühe müügialase metoodikana ja nimetatakse seda nn Liftikõneks, ehk siis idee tuleb maha müüa sama aja jooksul, millal liftis koos ollakse.

Nii et mis selle Lora mõte oli? Lihtne - kui tahta ise midagi müüa, siis tuleb seda teha arusaadavalt, lihtsas keeles, lühidalt ja seda lähtuda Ostja/Otsustaja vaatenurgast. Kui targutamine ei sobi või ei ole mängutuju, siis tuleb Targutaja esinemisele joon alla tõmmata ja paluda uus Mask või esinemisviis valida. Ülejäänud oli puhas targutamine:)

Aja suhtelisest mõõtmest

Olematu Aeg või Aja ülejääk?

Uurisin oma antud lubaduste ajakava ning leidsin, et olen sujuvalt Elu Kiirteele jõudnud ja ei tohiks tõdeda, et Aeg kaob nagu liiv liivakellast. Tempo hoidmine vastavalt võimekuse piiridele on oskus omaette. Teisalt - tühi Aeg ruineerib samamoodi nagu teadmine kuklas, kas jõuab lubatud tähtajaks valmis või mitte. Ehk siis olulised märksõnad jällegi on Aja planeerimine ja tasakaal.

Pidasin paar päeva tagasi ühe vestluse, kus pidin pisut turris Kliendile selgitama, et ma olen tema pakkumisest vägagi huvitatud, kuid seda pooleteise kuu pärast, sest teisti ei suuda kvaliteetset tulemust tagada. Vestluse lõppedes jäin mõtlema selle üle, et mis siis teda pahandas? Kas see, et ma pimesi ja mõtlemata tema pakkumise peale ei sildunud või see, et selle ütlemisega sai ta tunde, et ma nn viisakalt ütlen ära pakutud tööst või see, et ta ei ole tähtis ja teda tõsteti järjekorra lõppu?  

Siit edasi mängisin mõttega pisut ning laiendasin selle argipäevale. Arendasin teemat ka paari tuttavaga, et mis tekitab sõbralikus klienditeeninduses vastakaid ja kohati halbu enesetundeid, kuigi Kliendile leitakse lahendus, aga see ei realiseeru koheselt, vaid aegviitega (nt tehnikul pole aega riket eemaldama tulla täna-homme, vaid järgmise nädala kolmapäeval või siis et soovitud arvamust on võimalik koostada, kuid selle valmimist ei toimu ennem kolme kuu möödumist või et lennujaamas teavitatakse, et väljalend hilineb vähemalt kolme tunni jagu jms).

Jõudsime järeldusele (vähemalt arutletud näidete põhjal), et tõesti jääb Inimese sisse negatiivne alatoon, kui soovitud tulemust ei saabu eeldatud ajal, vaid X ajaühikut (päeva/kuud) hiljem. Siis jääb hinge selline poolikane tunne, et midagi tehti, kuid tulemust justkui ikka pole. Siia lisandub ka alateadlik mõtteuid, et ehk see on taktikaline venitamine ja kokkulepitud aja saabudes tulemust ei saabugi või tõrjuti viisakalt eemale ning aja möödudes tuleb lõplik keeldumine.

Kui Klient saaks võimalikult kiiresti peale pöördumist oma soovitud lahenduse, nt teadmise, et see lubatud tehnik tuleb homme või et arvamus valmib paari nädala jooksul või et lend väljub õigel ajal, siis on ta rahul. Rahul on ta ka siis, kui algselt esmase lahendusena pakutud tähtpäeval helistatakse ja lükatakse tellimuse täitmise tähtaeg edasi (muidugi põhjendatakse seda ja vabandatakse).

Samasugune Kliendi kohtlemise analoog toimub ka näiteks lennujaamades, kus edasilükatud lendude kohta antakse infot veerandtunniste intervallidega ja seda hoolimata sellest, et on teada, et lend ennem kolme tundi ei toimu kindlasti. Sisuliselt manipuleeritakse Kliendi heaolu ja turvatundega, kuid positiivses võtmes.  Sellise tsüklilise teenindamise puhul ei teki Kliendis negatiivse kogemuse aistingut, kuigi kokkuvõttes realiseerub tulemus aegviitega.

Kas ma selle teadmisega midagi peale ka hakkasin? Ikka. Helistasin oma Kliendile ja kirjeldasin ära tema võimalused; lisades selle osa, et võime tellimuse kohe allkirjastada, kuid teeme töö etappidena ja et esimese etapi tulemused edastastakse kahe nädala pärast, mida ta algselt lõpptähtajana eeldas. Kas ta jäi rahule? Absoluutselt, sest saatis päeva lõpus meili, kus kirjutas, et ta arvas kohe, et seda tööd on mul võimalik kiiremini teha. Ja seda hoolimata sellest, et lõpptulemuse annan üle algselt minu poolt väljapakutud ajal. Tulemus rahuldab mõlemaid osapooli. Klient sai lahenduse ja mina sain töö, mida ma hea meelega ennemgi teha tahtsin.

Saatus koduvisiite ei tee

... et siis millises suunas?

Kulgesin peale loenguid kodu poole, nautisin tehtud tööd ja sügisilma ning heietasin paari mõtet. Pähh. Miks arvatakse, et kedagi päriselt ka huvitab kellegi sisemuses toimuv, st soov mõista või aru saada? Ma ei mõtle erandeid ja ega lähedasi, kes inimeste elus Tähtsad on. Üldises plaanis pigem. Hunnikute kaupa raamatuid sotsiaalsest empaatiast ja intelligentsusest. Palju Te suudate oma argipäevas loetleda inimesi, kes päriselt ka kuulata oskavad? Kes püüavad mõista, mitte hinnanguid anda? Paneb mõtlema, eksole?

Isikliku elu puhul saab valida, keda oma ellu lasta ja keda välja jätta. Ma ei räägi siin elementaarsest viisakusest või inimeste ignoreerimisest. Töö-alases suhtlemises polegi lähisuhete järele vajadust, sest tegemist on puhtal kujul töiste eesmärkide saavutamisega, milles eraelul kohta pole.

Siin on paar aga... sotsiaalne empaatiavõime ja intelligentsus on ka siin vajalikud. Aga miks siis üldjuhul inimesed kuulevad, kuid ei kuula? Lisaks funktsionaalsele lugemisoskusele lonkab kahte jalga ka funktsionaalne kuulamisoskus. Ja kui kuuldu/loetu mingil põhjusel arusaamatuks jäi, miks siis ei pöörduta algallika poole ja ei küsita seda puuduolevat infokildu või ei paluta selgitada seda osa, mis arusaamatuks jäi? Inimesed pole selgeltnägijad. Keegi ei näe kellegi pähe, mis parasjagu mõttes on või mida järeldatakse. On ju antud kõneoskus, mida kasutada. Ja nii see lumepall kasvama hakkab.

Lõpuks jõuab info läbi telefoniefekti algusesse tagasi, sisaldades vahepealse peatuspunktide täiendusi ja tõlgendusi. Ja siis peab see algne Ütleja selgitama, miks ta Kaamel ei ole. Halloo Maa!

Meenub lapsepõlvest telefonimäng, kus reas teine olija pidi järgnevale kõrva sosistama lause, mille rivi esimene talle kõrva sosistas. Mida rohkem oli osalejaid, seda kummalisemaks ja naljakamaks see lause  viimase kuulja kõrvus muutus.

Sestap ongi oluline teadvustada, et iseenesest ei toimu midagi. Kodust väljumat Õnnelikuks ei saa ja vastuseid küsimustele miks? Või kuidas? Ammugi mitte.

Lõpetan Oscar Wilde tsitaadiga: “Igaüks elab enda elu ja peab selle eest ise maksma. Kahju ainult, et üheainsa eksimuse pärast tuleb korduvalt tasuda. Inimestega asju ajades ei lõpeta saatus kunagi oma arvet.”