Hingede aja kaja minu sisekaemusest

Õige Tee?

Lugesin Eesti Ekspressist artiklit; kummitab üks kommentaar, mille kustutasin;  meenus ka Manjaana postitus ja veel mõned hiljutised seigad elust ning ongi aeg küpseks saanud selleks kirjutiseks. Postitus saab olema suhteliselt morbiidne ja ka karm, nii et kui on soov helgeid emotsioone leida, siis pole alljärgnevat mõtet edasi lugeda.

EE artikkel on väga kõnekas. Me pole valmis selliste inimestega koos eksisteerima argipäevas, st võimaldama kriisi kogenutele turvalist ja harjumuspärast argipäeva. Kui juba Norra riik tõdeb, et probleemid on ja vajavad lahendamist, siis ei saagi eeldada, et nii noor riik nagu Eesti suudaks valutult selliste kogemustega toime tulla. Murekoht ei ole toetusmehhanismide olemasolus või nende puudumises, vaid kogukonna oskustes sellega toime tulla. Ajalises mõttes on möödunud kriisist viis aastat ja kliiniline psühholoog ütleb, et inimesed ei ole sellest veel nn välja tulnud, vaid juurdlevad ning elavad minevikusündmuse mõjude all.

Ma olen korduvalt kirjutanud, et kaasinimesed annavad mõtlematult hinnanguid oludele ja inimeste kogemustele, millest neil õrna aimugi pole. See on alatu ja erakordselt nõme. Jah, ma tean, et selline käitumine näitab vaid ütleja nn sisemist ilu, kuid see on üsnagi levinud ja  see teadmine ei tee kriisi üle-elanud inimese olemist veel seetõttu paremaks. Selliseid olukorrad on olemuselt lubamatud, see pole inimväärikas. Alati mõtlen sellisel juhul, et mis peab selle inimese sees toimuma, et endale sellised väljaütlemisi saab lubada.

Kas olete seisnud lahinguvarustuses tegevsõjaväelase ees, kelle käes on lahingurelv ja kes teid kongi paneb ning terve tee tunnete kaitseriivita relva oma seljal ja ei ole kindel, mis järgmiste sekundite jooksul toimuma saab?  Kas olete pidanud enda ja lähedaste elu eest läbirääkimisi? Päris läbirääkimisi nagu filmides näidatakse: laskevalmis relvaga psühhoosis inimese ees, ümberringi julgeolekuasutuste inimesed, kes hoone ümber vastavalt väljaõppele toimetavad? Olete kogenud, kuidas inimene teie silmade all end ära tapab ja pärast seda uurija juures neli tundi ütlusi andnud? Olete koristanud maast inimese aju ja teisi kehavedelikke? Olete tõrjunud uudishimu paines ajakirjanikke? Olete selgitanud klassitäie varateismelistele, mis tähendab relva ees mõtlemisvõimet säilitada?

Ma võin seda kogemuste rida jätkata veel... kuid mitte see loetelu polnud mu eesmärk.  Tahan sellega öelda, et need on kogemused, mis on mind maailma nägema pannud hoopis teises võtmes ning esitama endale küsimusi, mis toimub inimeste peas, kes subjektiivsete hinnangute andmisega alavääristavad neid, kes on oma elus sügavaid kriise on üle elanud ning vajavad aega sellest välja tulemiseks ning oma elukvaliteedi taasleidmiseks, mitte kellegi hinnanguid.  

Kerge on öelda, et saa üle ja eriti jäle on, kuid kommentaarid hakkavad minema selles suunas, et ise on ta sellise olukorra tekitas või kaua sellist poputatakse või toetatakse. Räige oli ütlus selle kohta, et eakad on end tänasest pensionist paksuks õginud ja see olukord, milles nad elavad, ongi normaalne. Ma ei hakka rohkem taasesitama poolemeelsete kaasinimeste ütlusi, neid saab lugeda iiveldamisi erinevates kommentaariumides.

Vaadake tegevväelasi, kes rahuoludes püüavad tava-elu rütmi end sobitada. Kindlasti on tutvusringkonnas inimesi, kes on koduvägivalda aastaid talunud nii, et ta õigustab viimast kui rakku selles inimeses, kes teda aegu vägivaldselt kohelnud on või lapsi, kes on sellises keskkonnas kasvanud. Kuidas nad iga väiksema ootamatu heli peale nn hanguvad ja otsivad võimalust põgenemiseks.

Kriisidest väljatulemiseks ei ole nn Õiget aega: nt möödas on juba  X aeg ja ta ikka veel ei ole üle saanud... On inimesi, kes ei tulegi kogu selle kogemusega toime ja vajavadki tuge oma aegade lõpuni. Kes on see kõrvalseisja, kes võtab õiguse hinnata, mis on selles olukorras õige või vale?  Mida nad sellest saavad, kui nii teevad? Kas nad saavad sellest hea enesetunde, adrenaliinilaksu – näe, ära tegin? Kui seda kriisi läbinut huvitab kellegi hinnang, siis seda ta ka küsib. Arvamus ja hinnang ei  ole sünonüümid. Mis on ajakirjanikel viga, et nad haiglaselt  neid uudisväärtusi taga ajades tallavad üle kriisi üleelanute? Ma ei mõtle siin sündmuste kajastamist kui sellist, vaid nende inimeste eludes tuhnimist ja kõikvõimalike seotud inimeste hinnangute avaldamist? Kuhu jääb lugupidamine ja elementaarne viisakus?

Vanarahvas ütleb:  maaslamajat ei lööda; kellele on rohkem antud, see peab ka rohkem jagama; jaga ja valitse; aita nõrgemat jne. Tundub, et väga paljud inimesed on küüniliselt ignorantsed ja neid huvitab seonduvaga vaid oma isiku nn püünele seadmine ning nad ei adu, mida nende käitumine kaasa toob. Kahjuks on sellistel inimestel sügav kindel teadmine, et see, mida nad välja hääldavad/kirjutavad, vastab ka  tõele ja nad ei ole milleski valesti käitunud.  Kogemus on ka sellest vallast, et kui sellised küünikud elavad üle taolisi kriisihetki, siis nende käitumine muutub pöördvõrdeliseks.

EE kirjutab ühes teises artiklis ka seda, et aina nooremas eas vajavad lapsed eriväljaõppe saanud tugiisikuid, kes neil aitaksid sootsiumis toimida nii, et nad kaaslastele ohtlikuks ei osutuks. Täna on nad lapsed. Kui nendega täna ei tegeleta, siis peagi on nad täiskasvanud ja hakkavad otsustama ning mõjutavad meie argipäeva, milles elame. Selline vaimne ebastabiilsus ei kao iseenesest kuhugile, vaid sellega mittetegelemine eskaleerub ajas ning me keegi ei tea, millal selline inimene osutub meie kõrval seisjaks ja kui talle mingil  põhjusel midagi ei meeldi, siis me ei tea, mis järgneb...

Palun Teid Head Lugejad, kes Te lõpuni lugesite: kui Teie läheduses on kriisi või sügava vaimse trauma üle-elanud inimene, siis proovige teda mõista, mitte ärge andke hinnanguid. Ja ärge kunagi tolereerige seltskonnas kellegi väljaütlemisi, mis halvustab isikut, kes veel ei ole nn Endaks saanud. Olgem tähelepanelikud oma kaasinimeste suhtes ja terve meie ühiskonna vaimne tervis paraneb!

Mis värk selle täpsusega on?

Kelle Aeg?

Märkamatult olen sattunud temposse, kus liigun määratud punktide vahel vastavalt ajakavale ning esmaspäevast saab sujuvalt reede. Isegi tigutempos liikudes on Aja kulgemine kiire. Mul on aastate jooksul olnud venekeelseid kursusi ja iga kord leian end paaril esimesel loengul olukorrast, kus tõden, et tegemist on etnilise eripäraga. Nimelt on neil raskusi kella tundmisega.

Teatavasti kehtib koolides tunniplaan. Istusin eile pea veerand tundi auditooriumis üksi. Peale esimesi minuteid avasin ÕISi veendumaks, et ma ise ikka õigel ajal ja õiges kohas oleksin.  Seejärel tuli mõte, et kuna ilm pole liiklemiseks väga soodne, siis ehk on tegemist sellega, et kõik kollektiivselt on sattunud liiklusummikutesse.

Leppisin endaga kokku, et kui veerand tunni jooksul kedagi ei tule, siis lähen õppeosakonda asja uurima, sest mine tea, mis ümberkorraldusi ajakavas on tehtud ja äkki mind unustati teavitamast. Põhjus võib ju täiesti olemas olla, et ma uhkes üksinduses olen.  Mõtte lõpuni mõelnud ja maastleitud aega asjalikult kasutades möödus veel veidi aega.

Riburadapidi hakkasid saabuma õpilased: kahe- ja kolmekaupa. Tunni algusest oli möödunud pea veerand tundi. Uurisin saabunutelt, mis kell on? Sellepeale teatas üks õpilastest, et kell on mu seljataga seina peal. Ajas naerma. Kordasin küsimust, öeldes, et mina tean, mis kell on ja lisasin, et mul on siiras soov teada saada, kas nemad kella tunnevad. Sellepeale selgitati mulle, et kuna kooli kohvikus vaheajal kohvi juues oli arutletav teema põnev, siis nad ei saanud ennem selle lõpetamist ära tulla. Küsisin siis, et kas järgmine kord peaksime tunni kohvikus läbi viima, et tundi oleks võimalik ettenähtud ajal alustada? Sellepeale arvati, et mis see veerand tundi siis ikka tähendab. Minul tekkis siiras huvi, et mida arvab tööandja, kui nad samase suhtumisega oma tööpäevade alustavad ja uurisin seda, mida nad arvaksid asutustest, mis avatakse siis, kui töötajal tuleb mõte kohale tulla enda jaoks sobival ajal. See olukord neile väga ei sobinud.

See tuletas mulle meelde eelnevatel aastatel  olnud kursusi, kellel oli samasugune arusaamine ajast. Ma ei ole kordagi kohanud sellist suhtumist eestikeelsete õpilaste puhul. Jah, ikka hilinetakse (pigem on see erand kui reegel), kuid need on üksikud õpilased ja alati sisenedes vabandatakse hilinemise pärast.  Venekeelsete kursuste puhul on see üsna tavaline, et tunni alguseks enamust kohal pole.

Samas on nad tunnis olles väga avatud, koostööaltid ning haaravad kiiresti teemat. Nendeni jõudmiseks läheb oluliselt vähem aega, kui eestikeelsete õpilasteni.

Olen sel kellatundmise teemal suhelnud ka teiste õpetajatega ning nad tõdevad, et nii ongi. Paljud lukustavad auditooriumide uksed peale tunni algust ning tundides tehtava iseseisva töö peavad puudujad järele esitama. Mulle selline lahendus ei sobi. Peale esimest kollektiivset mitteõigeaegset ilmumist olen sel teemal kursusega arutlenud ning järgmiste loengute puhul sellist olukorda enam ei kordu. Kuid algus on igal aastal sama. Ja pole ka erialati vahet.

Kui ma mõtlen oma venekeelsete Klientide peale, kellele tööd olen teinud, siis sellist suhtumist pole. Kliendina teavad nad täpselt tähtaegu ja kellaaegu ning pigem on igasugused hilinemised erandlikud. Mis viib mind ikka ja jälle tõdemuseni, et Aeg on suhteline mõiste ja selle tähendusele mõeldakse vastavalt vajadusele.

Ilmasambaks olemisest

Koos?

Maailm on muutumises. Tavapäraseks on muutunud kärgpered. Indigoaalane kirjutas naiste-/meeste vahetusest ja sellest, mis tundeid see tekitab.  Üksikvanema elu ja kärgpere elu ei ole  üheselt käsitletavad. Üksindus ei ole alati oma valikute küsimus. Mina näiteks ei plaaninud leseks jääda ja vaevalt ka need lahutanud pered planeerisid lahkuminekut. Inimene mõtleb ja Emake Loodus teeb omad korrektiivid.

Kuulun sellesse eelajaloolisesse inimgruppi, kelle lastel on kõigil üks isa ning kes ei ole lahutanud. Olin abielus pea kakskümmend aastat ja tänaseks olen olnud pea kümme aastat üksikvanem. Nende aegade jooksul olen tõdenud, et üksikvanema elu on karm. Sa pead mitte ainult elamiseks vajalikud rahavood tagama, vaid ka olema mõlema lapsevanema eest. Seda kõike on ülimalt palju ühe inimese õlgade jaoks. Seda ma ütlen täna, kui lapsed on suureks saanud. Tol ajal ma ei mõelnud sellele. Arvan, et see oleks mind murdnud.

Üksinda kogu Maailma õlgadel kandmine on väga kurnav. Sul pole oma vastutust mitte kellegiga jagada. Sul pole võimalust jagada argipäeva. Muidugi on sõbrannad ja tuttavad, kuid neil kõigil on oma sisekosmos, milles elada ja Sinu argipäeva detailid ei ole ka kõik välismaailmaga jagamiseks. Osadel üksikvanematel on toeks õed-vennad või vanavanemad. See leevendab veidi. Kahjuks on minu  lähedastest siinpoolsuses vaid minu isa ja tema oma konservatiivse kasvatusega elab arusaamises, et kõik peavad oma eludega ise hakkama saama. Seega olingi oma lastele kasvamise ajal ainus Ilmasammas.

Mingil ajal mõtlesin ka selle peale, et hea oleks, kui kellegiga koos elaks, saaks natukenegi seda vastutust jagada. Ja kui see võimalus tekkis, siis tundsin, et ei suuda ja ei taha, sest liiga palju oli vaja enda sees ümberkorraldamist.  Aastakümneid koos elades jätab oma jälje ja seda nii heas kui vähem heas mõttes. Pealegi tundus kogu protsess kuidagi valulik olema ja ma tegin otsuse, et ei muuda oma elukorraldust.

Teisalt on kärgperes kasvamine kogemus, mis teeb sisemiselt suuremaks ja paneb maailma laiemalt nägema. Just need uued olud, mis kohanemist nõuavad. Kindlasti on see valutum, kui lapsed on väiksemad. Teismeliseas lastega uut peret alustada on kindlasti keerulisem. Lapsed ja vanemad on  lahutamatud, st nad on tervik ja sellest tulenevalt tuleb liitujatel arvestada mitte ainult täiskasvanute vahelist sobivust, vaid erinevate koosluste sobivust.

Loomulikult on inimene sotsiaalne ning vaikimisi ka karjaloom. Jah, on erandeid, kuid reegel on ikka paariselu. Mida rohkem aastaid ma elan, seda enam väärtustan pere juures just seda nn argipäeva jagamise osa. Nooremana tundub see kohati segav olema, sest aega iseenda jaoks on olematu hulk. Seda eriti ajal, kui lapsed on väiksed ning nõuavad jäägitut ja täit tähelepanu. Kuid ka see on korraldamise küsimus.

Vanaema ütles kunagi, et abielu on nagu paarisrakend, mida veavad partnerid ühise eesmärgi suunas. Ei saa olla nii, et üks neist istub tõllas ja annab piitsa ning vedajaks ja vastutajaks on vaid üks. Ilmselt see äratundmise koht ongi üheks põhjuseks, miks kooslused koos ei püsi.

Üksikud inimesed on nagu sügistuules lendlevad lehed. Neil on justkui vabadus olla ja teha kõike oma parema äranägemise järele, teisalt oma sügava sisemise mina jagamisrõõm jääb olemata. Üksinda saavad õnnelikuna elada vaid tugeva sisemise teadmise ja enesedistsipliiniga inimesed.