Minu Tee või Õige Tee....

Mind on vähemal või suuremal määral kummitanud mõttejupid sellest, kuidas Inimene end ise ahistab, st võtab ise ära  ja kitsendab oma võimalusi. Olen sellest ka erinevatest vaatenurkadest kirjutanud (nt siin ja siin), kuid jõuan selleni ikka ja jälle tagasi.

Olen sarilugeja, st kui mind mingi jupike ideed kummitama jääb, siis ma kasutan interneti võimalusi uurimiseks, mida selle teema kohta veel olemas on ja ma ei eelista ega välista ühtegi allikat. Loen võrdse tähelepanuga teadusartikleid ja esoteerikute avaldatut. Eeldus on see, et on hästi kirjutatud ja huvitav.

Oleme oma hirmude, mõttemustrite ja harjumuste orjad. Ka sellest olen kirjutanud. Kas tõesti on inimese jaos mugavustsoonist väljatulemine nii vaevarikas, et isegi siis, kui see mugavustsoon (tuttavad olud) haiget teeb, on sealt talumatu lahkuda. Enesehaletsus tundub ainult olema magus. Eriti tore on see, kui inimene enda jaoks jaburaid põhjendusi otsib, et mitte lahkuda sisseharjunud oludest. Jajah, muutused on igal juhul inimese sügavale olemusele vastumeelsed, sest on ressursimahukad. Eriti vaimses mõistes muudatuste tegemine.

Kui ikka oled igale küsimusele harjunud vastama negatsiooni läbi, siis on üsna tüütu iga kord teadvustada, et leppisin endaga kokku, et vastused on kõik positiivses võtmes. Näide: küsimusele, millal kokku saame, vastatakse, mul ei ole aega ei sellel ega järgmisel nädalal...baahhh. Ei küsitud ju, millal ei saa, vaid küsimus oli, millal sobib? Nii et mis vanusest meie peas muutub muster lahenduse leidmise otsimisest põhjendamiseks, miks me midagi teha ei saa (pigem teha ei taha).

Üks põhjus, miks Inimene end pidevasse kaitseasendisse programmeerib olevat, seisenb ilmselt selles, et kui me kasvades iga oma tegevuse või ütlemise peale saame hinnangu negatiivses võtmes,  lisaks õiglase tunnustamise puudumine. Laps nt ehitab torni ja tuleb elevusega demoma oma saavutust ja vanem ei pööragi tähelepanu (hullem veel, ütleb, ära sega) või koolis (tutvusringkonnas) mingi tulemuse/küsimuse kohta tuleb tagasiside stiilis...not bad või siis öeldakse, et see ei kõlba või siis see on nii nõme vms. Ehk siis avatud meelega tehtud teod või öeldud sõnad saavad tagasideks eitavas või ebameeldivas vormis tagasiside.... ühe korra, kaks korda... neljas kord parem jäetakse tegemata, kui jälle saadakse tagasiside, et no mida sa segad või käib kah...

Loomulikult ennastunustav kiitmine või nn üleõla visatud: suurepärane!, võib anda äraspidise tulemuse. Ja nii seda enesekindlust järjekindla hoolikusega kängutatakse, nii süvenevad mõttemustrid ja hirmud. Inimene muudkui kasvab ning hoiab hoolikalt kõik endas, et keegi seda sisemist olemist keegi plekiliseks ei teeks. Avatud olemine muutub aina suletumaks ja võib lõppeda sellega, et inimene ei julgegi oma arvamust avaldada (Ah, mis mina nüüd... ma ei saa hakkama...minust on palju paremaid...).

Lõppude lõpuks on enesekindlusest jäänud alles vaid riismed ja tekitabki olukorra, kus inimene elab silmaklappidega ja ei saagi näha ja ära kasutada kõiki võimalusi, mida maailm talle pakub. Ja jälle jõuan ma ringiga selleni, et me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest ja vanemate tegemata jätmine või tegemine mõjutab täiskasvanud iga rohkem, kui inimene teadvustada suudab.

Ja veel... mitte keegi teine väljast ei saa öelda, mida inimese eneseteostuseks või nn elumõtteks vaja on. Selleks, et seda teha suudetaks, on vaja, et Inimene end tunneb ja endaga hästi läbi saab. Enesearengust kirjutatakse viimastel aegadel palju ja koolitusi on veel rohkem, kuid algus peab tulenema ikkagi Inimese enda seest. Täiskasvanuks saades on meil võimalus muuta enda olemine ja elu selliseks, mis rõõmu ja rahulolu pakub. Mitte keegi teine ei tee inimese eest valikuid ja otsuseid, kui Inimene ise. Iga vabandus enda jaoks stiilis, et oleks minu olemine ja teiseks minu tegemine.... jääbki vaid ohkamiseks, kui mingeid tegusid ei järgne. Vanarahvas ei öelnud asjata, et mõte saab sõnaks ja sõnad teoks.

Head äratundmisrõõmu ja Oma Tee leidmist!

Ehetest ja edevuselaadast

Hommikul silmi fokusseerides jäi pilk pidama ehetel, mille seast väljaminnes käed meeleolule ja sisetundele vastavad kulinad enda külge riputavad. Peas kõlas sõna “edevuselaat”. EKI sõnaraamatuid uurides annab seletav sõnaraamat sõnale “edev” tähenduseks: tähelepanu v. imetlust äratada püüdev või läbematu, ettetikkuv, kerglane, alp.

Kui sünonüümisõnastikku uurida, siis saab tulemuseks, et “edev” sünonüümidena võib kasutada eblakas, ebel, edvik, hepik, hepakas, hepp, epakas, kekk, keks, edvistav, kenitlev, koketeeriv, koketne, albikas 'edevavõitu', frantlik. Vt ka kerglane.

Miks ma üldse ehteid kannan ja kas ma teen seda alati või mille puhul siis teistmoodi käitun? Kohvi juues käis peast läbi küsimusi hordide kaupa, kuni Kassitaat end mu vastasolevale toolile settis ja tähelepanu nõutama hakkas.

Miks üldse ehteid tänapäeval kantakse? Ajaloos on ehted olnud nii staatuse sümbolid, kuuluvuse märgid ja välised tunnused, mis võõrastele sõnadeta teadmisi vahendasid. Samuti on ehetega seotud teadmine, et nad kaitsevad Kandjat, ehk siis ehete kandmine ohutistena või amulettidena jnejne. Mis ajast ehteid edevuse sildi all mõistma hakati, ei teagi. Mingis kasvamise vanuses ikka kuulsin vahel vanaema juures maal käies, et näe kui edev tüdruk, kulinad küljes isegi töö ajal.

Aga tänapäeval? Kivide trendide vaatest ka täna kannavad palju ehteid, et soodustada, hoida ja kaitsta Kandjat. Ja kuuluvuse ja staatusesümbolid on ehted ka tänapäeval: kihlumine, abiellumine, koolide lõpetamine, klubidesse, seltsidesse jms kuulumine jne. Edevusena pole ma ehteid kunagi võtnud. Kui ma  üldiselt inimeste juures nende välimust ei märka, siis ehted või nende puudumine on detail, millel mu silm alati peatub.

Abstraktsioonid abstraktsioonideks, aga mina? Miks ma seda teen ja kas käitun alati ühtmoodi? Jäin mõtlema. Vahelduva eduga olen kandnud kõrvarõngaid, sõrmuseid, käe- ja kaelakette; küll ühe- ja mitmekaupa. Üldiselt on harjumus korjata koju jõudes kõik ehted enda küljest, va abielusõrmus, mida kandsin pea kaks aastakümmet. Kõige sagedamini kannangi kõrvarõngaid, sõrmuseid, käe- ja kaelakette ning käevõrusid. Vahel kõike koos ja vahel mingites variatsioonides.

Metallidest eelistan hõbedat peale seda kui mõned aastakümned tagasi korterivargad kogu mu kuldehetega, mille hulgas olid pärandina saadud ehted, ära viisid. Ainsana jäi alles kaelakee koos ripatsiga, mis mulle keskkooli lõpetades kingitud oli.  See ja abielusõrmused on kenasti pakendatuna siiani alles. Kuldehteid peale selle kogemuse ma kandnud pole. Ehetena võib kasutada mida iganes.  Mu ehtekorvides on ka näiteks saapapaeltest tehtud kõrvarõngaid. Ja kõrvarõngastena olen kasutanud näiteks kirsse ja sõstrakobaraid. Olen võitnud ajaloo hämaruses kihlveo, kus 5 marga eest lubasin ära süüa oma kõrvarõngad. Pole ju keeruline võtta kõrvast sõstrakobar ning see suhu pista.

Mulle meeldivad nn teistmoodi ehted, ehk ma nimetan neid kiiksuga eheteks. Täheepandamatuid ja tagasihoidlikke ehteid mul pole. Igal ehtel on minuni jõudes olnud  oma lugu. Ja just suutsin sõnastada, et kui ma väljaminnes ehete osas valikut teen, siis sõltub tulem ka sellest, milleks ma välja lähen, mitte ainult sellest, millises meeleolus olen. Kui ma mõtlema hakkan, et milleks ma neid üldse kannan, siis kindlasti nad väljendavad alateadlikult mu meeleolu, sisemist olemist. Edevusega pole siin mingit pistmist, vähemalt nii ma tunnen. Ehted minu puhul on pigem eneseväljenduseks head. Samas eks ole ka kandjad erinevad. Kas ja milliseid ehteid Teie kannate ja mida ehted Teie jaoks väljendavad?

Ilmast ja Kassitaadist

Kassitaat tähelepanu otsimas

Ärkasin, sirutasin varbaid.... ja keerasin teise külje. Ärkasin veelkord. Sedakorda olematu kohvilõhna peale, st unes ärkasin kohvilõhna peale ja kui teadvusele tulin, siis selgus, et ei midagi. Väljas on totaalne sügis. 

Hommikune kohv, väljasurnud linn, koolduvad männiladvad ja aknaplekke kolistav tuul.  See magades teadvustatud ärkamine, et tead, et magad, kuid oled ärkvel on tõeliselt äraspidine olemine. Kunagi, kui ma innustunult Castanedat tudeerisin, siis tegelesin paar aastat selle seisundi treenimisega. Oli põnev aeg.

Mõtterongid vuravad. Fragmendid siit ja sealt. Laulu- ja tantsupeoliste peale mõeldes, valdab nukrus. Nende rõõmu jagamiseks ei ole ilm sõbralik. Loodan, et keegi neist kopsupõletikku ei saa. Sooritajate rõõmu see vaevalt vähendab, kuid ega se läbivettimine seda leeki hinges ei suurenda. 

Algas eesistumise periood. Eestimaa tervitab külalisi koduse suusailmaga. Kui ilma märgina võtta, siis saab olema segane aeg see eesistumine. Turvameetmed pealinnas on tugevdatud. Kohati on tunda ja näha õhukontrolli teostavaid lennumasinaid, korrakaitsjaid on muutunud osaks kesklinnapildist. Väheke kõhe on. Mitte nende nähtavate märkide pärast, vaid sellest teadmisest, mida VIPide koondumine endaga kaasa võib tuua. Magus märk igale fanaatilisele seltskonnale.

 

sooja?

Seoses sügisese ilma saabumisega otsib Kassitaat kohta, kus soojem oleks. Mitte, et toas külm oleks, kuid kõik pleedid, padjad, radiaatorid, tekid, süled on magnetiks. Elutoa diivanipleedi on ta ammu omastanud. Kuigi keskküte on ammu väljas, setib Kass end püüdlikult radika peale. See pilt on tehtud küll siis, kui radikad sooja õhkasid, kuid ta ei  jäta lootust. Jaaeg-ajalt kostub nõudlik Njäääuuu.... Proovib järelejätmatu visadusega kõikide ruumide radikaid, et äkki ikkagi...

Üldse on me Kassitaat suhtleja ja jutupaunik. Igal võimalusel võtab sõna: kui tema teadmist mööda on midagi puudu või üle, kui keegi koju laekub, kui kauss on tühi või pole menüü sobiv.

Kui talle selgitada, et loomadel pole inimõigusi, siis esitab ta tundmatus keeles vastulause. See on nõudlik tekst. Kahjuks või õnneks puudub tõlge. Enesemääratlemise õigust hakkas Kassitaat kasutama, kui Mõmmi, me pere tere-tere koer, teispoolsusesse lahkus. Muidu esines ta peamiselt Mõmmile. Koer küll ajuti tüdines ja näitas seda välja sellega, et puhisedes kolis teise kohta, kuid Kassitaat on terve oma eksistentsi ajal olnud staarikalduvustega ja ei jätnud oma kõnepidamist pooleli, vaid jalutas koerale järele.

leia pildilt Kass...

Lemmikloomad on pereliikmed. Loomulikult ei pea neid olema, kuid meie ei ole ilma nendeta üldse olnudki. Majas elades olid kassid alati paarikaupa. Korterisse kolides oli kassipaarist üks alles jäänud ja sealtmaalt pole teist võtnud. Kass on vana ka, 11 aasta läheb, ta ilmselt noore ja rumala kassilapsega enam ei harjuks. Kassitaat on vägagi teadlik oma staatusest perekonnas ja kasutab seda täie mõnuga.

Kassitaadi vanuse lisandudes on tal harjumus sülle ronida, kui keegi end elutoas telekavaatamiseks sisse seab. Ka ei jäta ta võimalust kasutamata ja nõudlikult püüab kõikide külaliste tähelepanu, kes elamisse on saabunud. Kui külaline Kassitaadi tähelepanuvajadusele reageerib, siis sobivuse olemasolul setib ta end mõnusasti sülle. Kui arvate, et sellest piisab mõnusaks äraolemiseks, siis Taadi arvates on tore, kui lisaks keegi ka pai teeb. Nõudluse mittemõistmisel väljendab ta häälekalt ja veidi pahase häletooniga....Nnnnnjjjäääuuuu...

Tahtsin edevusest ka kirjutada, aga teen seda mõnes järgmises kirjajupis. Edevuse mõtterong tuhises peast läbi, kui vaatasin öökapipealseid ehtealuseid...las jääda järgmiseks korraks.