Carpe Diem!

Teate, mõnus on. Jõin hommikukohvi ja vaatlesin aknast pea väljasurnud linna. Vaikus oli laskunud maailma. Nüüd juba vaikne ärkamine ja liiklus võtab vaikselt tuure üles. Tore on, kui inimesed on võtnud aja ning viibivad koos kõigi  nendega, kes nende jaoks olulised on. Õhus on selline sõbralik ja soe vibratsioon. Kindlasti on paljudel hommikul ärgates silmad tiba kissis ja päkapikud teevad peas sepatööd, kuid sees on helge olemine ja teadvustumise hetkel tuleb kindlasti mõte, et homme ei pea ka veel midagi asist tegema.

Sain eilse päevaga end peaaegu üdini välja puhata ja hommikul tekkis juba väike mõttefragment, et võtaks sõbranna pakkumise maailma lahkamise osas vastu. Ilmajaam lubas tänaseks päevaks sadu ja oleks ju tore vihmakrabina saatel ja kaminatule valgel diivaninurka kerratõmbunult veeta aega koos nende inimestega, kes hingele pai teevad? Näis, kuidas mõte peas pesa punub. Ei seo end ühegi lubadusega, esialgu on mõnus mõttega mängida.

Mõned töised mõtterongid vurasid ka peas ringi, kuid suunasin nad lahkelt mujale. Kokkulepe on kokkulepe. Kui ikka pea puhkusele saadeti, siis nii on. Mis veel valikusse kuulub? Mõtlesin korra, et puhastan ka ülejäänud elamise uksed ära. Esialgu jääb ka see mõtteks. Eelmise nädalavahetuse suurkraamimisega ma ustepesuni jõudsingi. Peale viie ukse küürimist sain järgmisel hommikult tundma ka neid lihaseid, mida arvasin lõplikult kadunud olevat. Nii et, oleks kasulik ka need kolm puhastamata ust ära küürida, ei peaks muretsema piisava liikumise pärast ja saaks järgmise suurpuhastuse etapid ette võtta. Näis, kas õhtu lõpuks võidab ratsionaalsus või laiskus.

Jaanilaupäev jäi minu jaoks ka sellel aastal sümboolseks. Tule asendusena panin küünlad hoopis põlema ja vaatasin õhtul telekast Elementary poolelijäänud esimest hooaega. Sai väga mõnus olemine. Telekas on vahelduseks täiesti tore aken. Puhkamine on tõeliselt lõõgastav tegevus. Ilmselt homme tunnen juba tahtmist elamise uks väljaspoolt kinni panna ja olen maailmaga kohtumise lainel. Eneseurkimisega tegelemiseks ei ole veel päris õige aeg, aga kaugel see ka enam pole.

Püüan keskenduda hetkele ja kohalolemise teadvustamisele. Ka paras harjutus, kui pikka aega vaade ja olemus nn homsele on suunatud.

Carpe Diem!

Unised mõttegragmendid mõttepuult (vol palju)

Rahva Raamatu killuke

Sedakorda on maailm mõned järgmised päevad väljasurnud olekus. Mõnus. Lihtsalt olla ja mitte midagi mõelda. Puudub vajadus igasuguse liigutamise järele. Sain eile mõned kõned, kus tuttavad meenutasid, et ehk on tagumine aeg minult tolmukiht maha pühkida ja vedida mind loodusesse lõkke serva maailma lahkama. Mõte oli hea, kuid ma ei kavatse oma tugitooli  ja voodi visuaalse perimeetri ulatusest lahkuda. Organiseerisin mõned raamatud ja täna teen poetuuri ning ei kavatse järgnevad päevad teha midagi suuremat, mis juuresolevast pildist suuresti erineks ning ei, ma ei unusta raamatut käeulatusest väljapoole.

Ilmad on nii heitlikud olnud, et pole kuidagi seda Suure Suve tunnet peale tulnud. Mitte, et see minu jaoks midagi muudaks, kuid jahmatav tõdemus on see, et järgmisest nädalast hakkab pimedamaks jälle minema. Päris puhkuseni ma sellel suvel ilmselt ei jõuagi, ehk mõned nn pikemad nädalavahetused. Lootsin, et saan selle nädalaga järgmise kvartali tööplaanid paika, kuid erinevatel põhjustel nihkus täpsustumine järgmisesse nädalasse. Siis on nii. Igatahes on nädala lõpuni vaikelu.

Kõik koolilõpetamised on selleks korraks läbi. Õpetamised ka. Tore. Ma jõudsin just ära tüdineda. Igal tegevusel on piir, st vaheldust või pausi on vaja, sest muidu  valdab tüdimuse tunne ja sellega seoses ei ole tegevuse kvaliteet enam päris see, mida tahad. Inimesed on erinevad. Mõned naudivad lõppematut rutiini suurima rõõmuga, st et ei ole muutusi ja kõik ongi pidevas rutiinis. Minu jaoks on vaja vaheldust ja seda nii teemades, tegevustes, kui ka tempos.

Huvitav leid veel, et ma pole sellel kevadel kordagi kätte võtnud heegelnõela. Tavapäraselt ma sügisest kevadeni koon ja kevadest sügiseni heegeldan. Sedakorda ei mingit käelist tegevust. Samas, kui järele mõelda, siis pole ka füüsilist aega jätkunud. Näis, kas suvejooksul valmib miskit uut või jääbki sellel aastal vahele. Viimaseks tööks jäidki tugitoolide käetoekatted. Aga mul on alati varuks poolikuid töid. Üks kardin ootab jätkamist. Tiba üle meetri on valmis, kuid kuna kiiret pole ja see on ajas aegumatu, siis pole vahet, millal jätkan. Ükskord saab ta niikuinii valmis. Pigem on käsitöö teraapiline tegevus, mis aitab mõtterongid õigetele teedele suunata.

Mida veel? Mõttetegevus on laisk, kaootiline, mõnusalt sumisev. Ükski mõtterong ei vurista, ükski kohustus ei tiksu kuklas, lihtsalt olen ning kulgen.... mida veel on õnneks vaja peale tasakaalus inimese enda ja piisava vabadusega teha mida iganes  või jätta kõik tegemata? Juba see teadmine on väärt.

Nautige hetke ja kõike seda, mida Aeg Teile pakub! Alati on kuskil läheduses mõni ime, mis Teid varitsemas on. Head Leidmisrõõmu!

Eneseväljendamine erinevatel toolidel istudes

Mõtterongid vuravad täiesti kaootiliselt. Kaleidoskoop keerleb ja ennem, kui jõuad näha, tekib juba uus... sõna tähendus, sisemine tsensuur, suhtlemine, enda arusaadavaks tegemine, vastutus oma sõnade ja tegude eest, eesmärgid ja nende saavutamine, aja planeerimine, tahtmine vs vajadused jnejne.

Teen viimaseid ettevalmistusi viimase avatud loengu pidamiseks ennem nn Suure Suve saabumist. Kuidas viia sõnum tundmatu hulga ja isikutest koosneva kuulajateni nii, et sisu ei hajuks või ebaselgeks jääks? Hamletlik küsimus, kas pole! Kus on tasakaalupunkt, et tulemus hea saaks? Hea siis selles tähenduses, et kuulajad saaksid enda jaoks vajalikud teadmised ja mina saaksin teadmise, et olen sihipäraselt oma aega ja teadmisi kasutanud?

Olen abstraktses tähenduses istunud nii loengupidaja toolil kui ka kuulaja toolil. Ühelt poolt on küsimus selles, mida mina edasi anda tahan ja kuidas ma seda teen ning teisalt, mida kuulajal oluline ja vaja teada saada on, et üritusele kulunud aeg mahavisatuna ei tunduks. Subjektiivne mõlemapoolselt. Kuldse kesktee leidmine alati. Iga kord on erinevad inimesed. Nii erinevate teadmistega, kogemustega, kui ka isiksustena. Alati põnev ja iga kord erineval moel. Pole kahte identset loengut, isegi kui teema ja ülesehitus samane on.

Reeglina jäävad mõlemad pooled rahule, st siis mina ja kuulajad. Alati olen saanud ka uusi vaatenurki, impulsse ja teadmisi. Loengute pidamise edukuse võtmeks on interaktisoon loengu pidaja ja kuulajaskonna vahel. Seega peab avatus ja huvi olema juba eelduslikult mõlemapoolne. Üks pool  peab olema huvitatud teadmiste edasiandmisest ja teine pool peab olema huvitatud teadmiste vastuvõtmisest. Negatiivne või inertne eelhäälestus ei anna head tulemust.

Arutelud ja diskussioonid on alati tervistatavad ja tagavad tulemuse edukuse. Miks? Küsimuste esitamiseks ja arutlemiseks peavad mõlemad osapooled mõtlema. Protsessi käigus analüüsitakse kuuldut ja tekib uus teadmine mõlemal poolel, ehk siis kõik muutub mitmekihilisemaks ja värvilisemaks.

Sedakorda siis sellised uitmõtted. Aeg asuda teele. Järgmise korrani!