Millest koosneb argipäev?

teed ja rajad...

Nautlesin pühapäeva hommikus ja muuhulgas lugesin blogisid. Ühest blogist jäi kummitama mõte, et kuidas argipäevad õhtusse saavad ja teise blogi postitusest keerleb mõttekatke, et miks on vajalik pidev vastandumine. See teine teema jääb minu sees veel küpsema, sest kuidagi katkendlik veel.

Aga see argipäevade ajalooks saamine on huvitav. Ma olen kirjutanud nädalapäevade erievast vibratsioonidest ja nädalavahetuse mõnusast olemisest, kuid tegevustest, millega argipäevad täidetud on, pole kriipsugi. Arvan, et enda jaoks on see oluliselt huvitavam teadmine, kui lugejatele. Üritan tagasivaatamise võtmes mingi kuldse kesktee leida, sest vaevalt ühest mustrit on, ehk mingid sarnasused. Ja ega me sõjakooli rutiinis ka ei ela.

Niisiis argipäeva hommikud jagunevad esmalt niipidi, et kas on vaja tõusta kellaga või ilma. Olen pika ärkamisega. Selleks, et kodust heas olemises väljuda, pean ärkama vähemalt kaks tundi ennem välisuksest väljumisaega. Ilma kellata ärkamisaeg jääb 8 ja 9 vahele. Kui end lugema unustan, siis ca 10 ja 11 vahele. Ärkamise kohustuslik osa on veel õige maitsega kohv, õige tool ja iPad. Esimese kruusijagu olen ma veel unemaailmas ja täiesti akontaktne. Vaatan aknast välja ja lasen endal kohaneda selle reaalsusega.

Kui olen unemaailmast lõplikult siinpoolsusesse üle tulnud, siis teen teise tassi kohvi ja lasen pilgul uudisteportaalidest üle käia ja loen mõnda blogi. Järgneb meilbokside kiire ülevaatamine ja päeva tegevuste ülevaatamine ning vajadusel kalendrisse muudatuste tegemine. Vahel ka mõned kiired töökõned.  Ja olenevalt sellest, kas pean välja minema või mitte, järgneb riietumine ja siis kas lahkumine punkti B suunas või läpakaga töisele lainele asumine. No näed, kuskile sinna vahele mahub ka söömine, kui meeles on.

Ja nii see päev siis kulgeb vastavalt planeeritule, sekka lõuna ja siis olenevalt sellest, kas olen väljas või kodus, toimetan edasi või lähen magan paar tundi. Argipäevade lõpud on erinevad. Vahel lõpeb mu argipäev lõunaunest ärkamisega ja vahel üheksa paiku õhtul loengute lõpetamisega. Kui hilised loengute lõpetamised jäävad valgemasse aega (märts kuni oktoober), siis ma jalutan pool maad, kui koju tulen.

Õhtuti teeme lastega tavaliselt päeva briifingu ja lepime järgmise päeva tegevused kokku ja suhtlen mingi kanali vahendusel sõbrannade/tuttavatega. Kuskile mahub sinna söömine ja vahel ka minupoolne toiduvalmistamine (pigem siis ikka vastupidi), kui olen päeva kodukontoris tööd teinud.

Päeva lõpetuseks loen või siis vaatan mõne seriaali osa ära. Kuigi telekaga on mul suhted väga hootised. Eelistan lugemist. Ennem unedemaale minemist on meditatsiooniosa, ehk päeva kokkuvõtted ja lahtilaskmised ning lõdvestusharjutused. Õhtusöögi ja magamaminemise vahelisse aega jääb ka käsitööga tegelemine, kui tahtmist on.

Ka kultuuriampsud (kontserdid, kino, teater jms) ja päriselus lähedastega ega kohtumised jäävad argipäevade õhtustesse aegadesse, kui ma just linnast välja kaugemale ei sõida. Ma eelistan nädalavahetused endale hoida. Majapidamistegevused koonduvad laupäevale ja ajas kulgemine ja akude laadimine pühapäeva. Pühapäevaõhtutesse kuulub ka järgmise nädala kalendrisse pilgu heitmine.

Vaatasin, et kõige varieeruvamad on tegevused peale nn tööpäeva lõppu. Argipäeva rutiin on päevasel ajal suhteliselt sarnane igal tööpäeval. Kalendris on tegevused ja kohtumised planeeritud mõned kuud ette, nii et palju loominguliseks lähenemiseks aega ei jäägi. Argipäevade vahelduse moodustavad  visiidid meedikute manu ja ärajäänud kohtumiste asemel maastleitud aeg. Lühidalt – igav inimene, kes armastab planeeritud argipäevi ning mõnusalt uimaseid nädalavahetusi.

Olete mõelnud, kuidas Teie argipäevad õhtusse jõuavad? Pole...aga visake korra pilk peale, kuhu see aeg kulub, nii et leiame end sageli ütlemas... ei ole aega..

Laisk laupäev

Laisk laupäev üle pika aja ja olemise kulgemine nurrumise saatel. Aeg voogleb, värskelt jahvatatud kohviaroomid hõljumas ja palju muusikat, päikest, selget taevast... aah, elu on ilus. Olen paar viimast nädalat endasse hoolimatult suhtunud ja see kajastub ka mu tervisenäitajates.

Mõtlesin, et miks ma end väsinuna tunnen, kuigi magan piisavalt. Selgus, et hemoglobiini tase on alla igasuguse arvestuse. Samas kõik teised näitajad on igati head, sh enesetunne (va see väsimuse osa). Olen terve nädala nüüd eeskujulikku elu elanud, st teinud kõike nii nagu vaja. Nädalast ilmselt suurt kasu pole, peab ontlik olema hea mitu nädalat ennem, kui parem saab.  Eks ma siis omandan uue rütmi.

Vahepeal on olnud palju toredaid sündmusi ja uudiseid. Mu noorimad lapsed said 22-aastaseks. Mõelda vaid, kui kiirelt see aeg on läinud. Eks tagasivaadates olegi ruttu ajalooks saanud. Ja kui palju on nad mind õpetanud ja kui palju olen koos nendega kasvanud. Kaks korda aastas (laste sünnipäevadel) tunnen, kui olulised on olnud lapsed mu arenemisel. Ma olen neile endast palju andnud, kuid olen veel rohkem tagasi saanud.

Minu kolm elutööd, millesse olen vanemana viimased 11 aastat ainult üksi panustanud. Ei ole see kaks ühes tegutsemine normaalne ega õige. Võin täies kindlameelsuses tõdeda, et lastele on mõlemat vanemat vaja rääkige, mida tahate. Mitte, et üksi hakkama ei saaks, kuid see on laste suhtes ebaaus. Eriti tajud seda siis, kui võrdlus “ennem ja pärast” on olemas. Seda muidugi juhul, kui on toiminud terve perekonna kontseptsioon.

Tagasi laisa laupäeva juurde. Nüüd aeg sealmaal, kus võib rahuliku meelega raamatut lugema hakata. Kannutäis lõhnavat teed tuleb ennem valmis keeta, siis saab olemine eriti hea. Pea  see päev nii õhtusse ei saa. Kirsiks tordil on teadmine, et homme on ka veel vaba päev.

Head kodumaa sünnipäeva!

Teen aega parajaks, ehk uidumõtteid...

Mul on tiba aega ennem, kui kodust välja pean minema ja miskit mõistlikku ei taha teha. Tuleb niikuinii piisavalt asine olemine. Lugesin oma kannapöördepostitusi ja kommentaare ning tõesti, võiks ju arutleda veel nn pimesi (ehk hetkeajel) ja elatud aastate arvu lõikes  muudatuste tegemise võtmes.

Kindlasti on igal inimesel oma lugu taoliste muutuste läbielamisel. Mõnel edukamad ja valutumad kui teistel, kuid kannapöördeid oleme kõik teinud. Nooremas eas on kannapöördeid lihtsam teha nagu juhtis üks lugeja tähelepanu. Siis on veel “maailmavallutuslikumad” meeleolud, “kõik on võimalik” sisetunne, tugevam enesekindlus ja vähemate riskide nägemine jms. Teisalt, eks ka noorena ole inimesed erinevad, kuid suures plaanis nii on.

Nn pimesi või hetkeimpulsiajel tehakse kannapöördeid ilmselt ikka nooremas eas või siis, kui tuntakse end nurkasurutuna. Kindlasti on oma osa ka minevikupagasil, ehk kohustustelaeka suurusel, millega ollakse: ülalpeetavad, kaaslased, kohustused jne. Ei mingeid impulsse, kui on kodulaen, väiksed lapsed ja toetamist vajavad vanemad.

Siit siis ka vabaduse mõiste sisustamine: vabadus on tunnetatud paratamatus. Teed jah, mida tahad, millal tahad ja kuidas tahad, kuid seda oludest lähtuvalt. Seega juba stardipunkt kannapöörde tegemisel on ebavõrdne.  Aga illusoorse vabaduse tunnetus on ka oluline.

Mida vanemaks saame, seda ahtamaks tolerantsuse piirid muutuvad, sest inimesed teavad paremini, mida nad tahavad/vajavad ja millega nad mingil juhul ei lepi. See jällegi eraldi teema, mille üle pikalt endamisi ja tuttavatega arutlenud oleme. Eks kindlasti ole ka neid, kelle tolerantsuse piirid elades laienevad.

Ah jaa... kui kasvades ei ole võimalust ealisi olemisi realiseerida, siis ega need tegemata ei jää. Kõik need impulsstoimetamised... sinna või tänna ja seda või teist või need lõpmatud eneseteostamise ja -otsinguvalud: mis siis ikkagi on See Õige Tee jms.

Olen aegade jooksul veel ühele järeldusele jõudnud: riskialtimad on enesekindlamad inimesed. Enesekindlus on muidugi oluline igast aspektist vaadatuna. Mitte see ülevõlli nn loll enesekindlus, vaid tasakaalukas teadmine oma võimetest ja selle realiseerimise oskus. Enesekindlus pole alati see, et ma suudan. Vahel võib-olla täiesti vastupidi, et ma ei tee, sest ma ei suuda tagada kvaliteetsest lõpp-tulemust.

Ja veel: mugavustsoonis ulpides tekib vajadus adrenaliinilaksu järele. Vaikelu ei ole kõigi jaoks. Suures plaanis tegelikult mitte kellegi jaoks positiivsete tagajärgedega. Puhkama peab, hetke nautima peab ka, kuid lõpmatu arv aega ühe koha peal selitamine/külitamine viib lõpuks taandarenguni. Ükskõik kui positiivne see olukord ka pole. Nii et tegelikult on väiksemad ja suuremad kannapöörded me eludes vajalikud, et säiliks hea enesetunne positiivses võtmes.

Head arginädalat!