Kiirtee Varjudemaal

Ka Varjudemaal on Kiirtee

Kas Teid on vallanud korraga vastandlikud tunded mõne tegevuse osas? Täna on seis selline, et mitte üks gramm ei taha mugavustsoonist välja minna ja teisalt on tahtmine asjatada. Pean ühiskondliku transpordiga kulgema. No mitte üks raas see mõte ei meelita. Küll aga tahan seda mõnusat tunnet, kui koju tagasi jalutan toimetustelt. Ja nii see pendel kõigub: siia- ja sinnapoole.

Ilmselt on see mugavustsoonist väljumise küsimus. Sügaval sisemuses olen omaette olija. Meeldib omas tempos kulgemine, lahenduste leidmine ja vormistamine. Samas, kui ma olen enda jaoks heale tulemusele jõudnud, siis ma tahan seda jagada. Niisama kellegi tähelepanu võitmiseks olen ma piisavalt mugav ja laisk, pealegi see ei muuda lõpp-tulemust. Samas on jälle tore, kui keegi märkab ja hea sõna ütleb. Jälle vastuolu.

Olen aru saanud, et tänaseks päevaks on mugavustsoonist väljumisel üheks pingeallikaks füüsiline suutlikkus. Avastasin ükspäev linnas asju ajades, et võin vabalt paanikahoo saada, kui ühiskondlikust transpordist väljun või sisenen. Mul ei ole enam hirm mitte enda koordinatsiooni või tasakaalu pärast, pigem on see tingitud välistest muutujatest.

Ühel päeval bussist väljudes paar tigedat vanainimest nügisid ja siis kobisesid, et noor inimene, võiks kiiremini liikuda. Eksole. Proovigu ise selle kaelaortoosi ja brysseli pitsist selgrooga kiireid liigutusi teha. Kuna olen olemuselt ratsionalist, siis ei pea põhjuseta taksoga kulgemist vajalikuks. Lisaks pean nii või teisiti liikuma ja kui ma seda teen vähe aeglasemas tempos kui keskmine inimene, siis tuleb liikumiseks valida lihtsalt õige aeg ja tempo. Ja ega ma nüüd päris tigu ka ei ole.

Tegelikult on arengud isegi metsikult positiivsed olnud, võiks lausa imena kvalifitseeruda. Kui kevadel oli viie meetri läbimine ettevõtmine omaette, siis täna võin niisama õues jalutades selle roosa torbiku vabalt ka kaela panemata jätta ja ilma igasuguse raskusteta paar kilomeetrit maha kõndinda ilma, et tunneks end maratoni läbinuna. See on mõnus tunne. Saab pead keerata ja kogu keha ei tee pöördeid kaasa.  Poleks kunagi uskunud, et pea hoidmine on füüsiliselt koormav tegevus. Täna imikuid vaadates, kes kaela kandma õpivad, saan neist suurepäraselt aru.

Nii et tegelikult pole mul vastumeelsust suhtlemise kui sellise vastu, vaid pigem mure võimalike äkiliste liigutuste vastu, mida ma teha ei tohi. Olen nende viimaste kuudega tõeliseks selgeltnägijaks saanud inimeste liigutuste etteaimamisega.

Ja veel paar tähelepanekut. Kui olla pealtnäha füüsiliselt terviklik, kuid liigeldes olla aeglasem või  kohmakam, siis sageli kuulen märkusi, et peab siis uimerdama. Kui märgatakse seda kaelaortoosi, ehk siis visuaalselt on aru saada, et oled vähe kipakama liikumisega, siis on inimesed oluliselt mõistvamad. Kui kevadel valust ühel korral äärekivile istusin, siis paar möödujat ei jätnud möödudes mainimata, et keset päeva end täis lakkuda soliidses eas naisterahval lihtsalt ei sobi.

Palju toredaid hetki. Tõesti. Aga Varjudemaal paistab ka päike ja tehakse tööd!

Aeg Iseenda jaoks

Kas Aeg minu või Mina aja jaoks?

Kuldne sügisilm, karge õhk ja kohviaroom sõõrmeid paitamas ning nentisin, et jälle on üks nädal algamas. Laste suureks saades avastan ikka ja jälle end Ajas, mis on ainult minu jaoks. See on mõnus, kui saad oma alustatud mõtted lõpuni mõelda; istuda ja tõusta just siis, kui seda ise vajad ja tegevused katkestamata ära tehtud. Aja mõõde on jälle muutunud.

Harjumusel on ikka väga suur jõud. Kui oled aastakümneid harjunud madalstardis elama ja siis saabub aeg, kus seda enam vaja pole,  siis tekivad sellised kummalised nn tühjad ajaaugud. Avastad end olemisest, kus tegemata tegevuste kuhi seljal kaela kangeks ei aja, kõrv ei püüa helisid, mis tegevuskurssi muutma suunaks jnejne.

Aega Iseenda  jaoks on väga vaja. Millega iganes seda ka ei täideta, on oluline, et see ajajupp ainult enda jaoks oleks. Inimesed on erinevad, kellele mida tõeliseks rahulolemiseks vaja on. Tähtis on, et see aeg iseenda jaoks, oleks täpselt sellise sisuga, mis hingele pai teeb. Siis on sisemised tasakaalud paigas ja maailm elamisväärne.

Ja siis jõuame ringiga tänapäeva kultuslause – mul ei ole Aega - juurde. Jutt või asi! Olen sellest ka eelnevalt kirjutanud, et selle väljenduse puhul on tegemist põhjendusega, miks midagi teha ei taheta ja enesepettuse magusa hetkega, et mitte süveneda.

Lõpetuseks lugu sellest, kuidas ma mõned aastad tagasi viimase kursuse tudengitele loengut pidasin. Rühm, kellest juttu tuleb, õppis analüütikuteks. Jõudsin ettemääratud ajal ettenähtud kohta ja avastasin, et auditooriumis oli kohal 1 tudeng ja seegi teise rühma kuulaja. Ootasime kannatlikult akadeemilised veerand tundi ja ikka ei miskit. Tundsin rõõmu maastleitud vabast neljast tunnist ning tegin tööd.

Järgmisel korral kohtudes uurisin, et lugupeetud tudengid, miks teid polnud? Selgus, et päevastel tudengitel on seltsielu, huvialad, perekond, töö ja loengutes käimiseks lihtsalt aega pole. Kusjuures need loengute ajad olime esimeses tunnis kõik koos kokku leppinud, sh ka eksamiaja.

Soovitasin neil hakata raha koguma, et investeerida aja juhtimise koolitusse, kui nad seni ülikoolis omandatud teadmistega midagi peale pole osanud hakata. Kummastav olukord, kas polnud – hulk inimesi, kes on seadnud esimeseks tähtsuseks õppimise (mis täiskoormusega õppe olemus on), ei leia selleks aega, sest Elu tahab elamist. 

Head Aega!

Minu Elu Olulised Naised

Minu Elu Olulisim Naine

Ilmselt on hingede aeg kätte jõudnud, sest vanema ja tema tegemised meenuvad üha enam. Ta oli erakordselt karismaatiline, leidlik, eripärase ja lõpmatu huumorimeelega, sihikindel, tugev ja tark Naine (seda loetelu võiks jätkata veel pikalt). Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi häält tõstnud, kuid oma kasevitsaside järel käisin ise. Minu kujunemist on kõige rohkem mõjutanud kaks naist – emaema ja ema. Vanaema ütlusi olen ka erinevates postitustes tsiteerinud. Selles kirjutise pühendan oma Vanemale.

Ta ei olnud selline klassikaliseks kujunenud vanaema tüübi esindaja. Pigem  segu Karlssom-Majasokk-Pipi-Vanaema Õunapuu otsast tegelaskujudest. Kõigutamatu ja isepäine ning üldjuhul heas tujus kõigis oma lõpmatuis tegevustes: kuskil midagi korraldamas, lahendusi leidmas, lepitamas, nõu andmas jnejne. Selle kõige kõrvalt pidasid nad vanaisaga jäneseid, kanu ja kohutavalt suurt aia- ja põllumaad. Ma ei mäleta, et oleks kunagi teda näinud paigalseisvana ja ootamas, et keegi talle lahendused koju kätte tooks või midagi tema eest ära teeks. Tema päev algas suveti kella 4 aegu hommikul ja lõppes kesköö paiku. Üks kuldlause neist õhtutest, kui vanaema juures olin: sellele, kes voodi leiutas, tuleks anda Nobeli preemia. Ta oli minu Ilmasammas, Nutumüür ja Pihi-Isa 33 aastat.

Vanaema sõbrannadega (paremal)1960ndatel Järvamaal

Vanaema sündis 21. Mail 1917.a oma vanemate seitsmenda lapsena Ida-Virumaal. Ta elutee algas juba keerulistel aegadel ning tema täiskasvanu-iga jäi eelmise sajandi kõige murrangulisematesse ja segasematesse aegadesse. Mitte ükski orkaan tema Elus ei suutnud teda murda ega muuta teda kibestunud ja õelaks Inimeseks, ei siis kui venelased ja sakslased kordamööda ja vaheldumisi teda valnglas hoidsid või seina äärde mahalaskmisele viisid või kui ta mattis oma lapselapse ja hiljem oma ainsa lapse.

Koolitee oli ajastule omaselt 7 klassi pikk ja siis otsustas perekond, et töökäed on vajalikud kodus. Selleks ajaks oli tema vanematekoju jäänud kaks last. Vanaema rahutu meel teda kaua kodus ei hoidnud ja elu viis teda merele, merede ja maade taha; ta töötas kõige erinevamatel kohtadel. Minu teadliku mäletamise ajaks rääkis ta viies keeles: eesti, vene, saksa, inglise ja tiba prantsuse keeles. Kui ma tema jaoks arusaamatult käitusin, siis korda ta öeldut kõikides neis keeltes.

Kunagi ütles ise, et on nagu Kriimsilm pidanud 9 ametit ja seda seetõttu, et ajaloolised olud (sõjad ja riigikorralduslikud muutused) tingisid ümberõppimise vajaduse ja väidetavalt ei lasknud tal väga paikseks muutuda ka ta rahutu hing.

Kui ma täiskasvanuks saades uurisin, et miks ta nii palju oma elus kardinaalseid pöördeid on teinud, siis vastas ta alati, et kui üks asi on otsa saanud, siis tuleb minna mööda järgmist Teed edasi ja et paigalseis närtsitab hinge ära ja Elu kaob nagu liiv läbi sõrmede.

Põnevamad ametid minu jaoks, mida vanaema pidas: laeva varustaja, teemaja pidaja, raamatukogu juhataja, ühiselamu komandant ja katlakütja. Neist  aegadest pärinevad ka lood, mida meenutades alati naeran ja mida ka paljudele tuttavatele rääkinud olen. Need huumori ja järeldustega pikitud lood on nagu Onu Remuse jutud. Oma laste jaoks pean neid kirja panema hakkama, sest kahju oleks, kui need aegade hämarusse kaoksid.

Laeva varustaja või pootsmani abilise ameti pidamine lõppes sellega, et vanaema abiellus vanaisaga. Alati kui satun Metskaptenit vaatama, siis meenuvad need lood, mida vanaema oma selle eluetapist rääkis. Ma ei suuda siiani mõista, kuidas oli selliste kipakate alustega võimalik ümber Kap Hoorni sõita. Minu bioloogilise vanaisa saatus oli karm ja ta jäi teadmata kadunuks. Vanema abiellus uuesti 1953ndal aastal ja see on see vanaisa, keda mina mäletan.

1953

Pensionile jäi ta 70ne aastaselt ja viimase täienduskoolituse omandas 64-aastaselt, kui tegi katlakütjaeksami. Miks? Vanaema jõudis järeldusele, et tolleaegse kõige kõrgema pensioni väljateenimiseks oli see lahendus kõige parem tema jaoks. Tolleaegsed keskküttekatlad olid masuudikatlad, mille kõrgus oli üle 2-meetri. Selles katlamajas, kus vanaema töötas, oli alguses kolm sellist giganti ja hiljem tuli neli veel juurde. Töö oli üsna karm. Talvisel perioodil ärkas vanaema kell 4 hommikul ja jõudis koju 8-9 paiku.  Ta  oli seal tööl kuni sai 70 ja siis teatas pidulikult, et töötamisega on nüüd kõik. Aga see on üks teine lugu.

 

Vanaema ja pea kolmveerand sajandit

Mõned Vanaema kuldlasued, mis aina sagedamini meenuvad ja mida olen avastanud end kasutamast:

-       Kui Sa tahad oma elus midagi, siis tee selle nimel tööd;

-       Mitte midagi ei juhtu, kui sa midagi ei tee;

-       Igas asjas on head, leia see üles ja pane enda kasuks tööle;

-       Ainult surm on lõplik;

-       Vigu pole olemas, on õppetunnid, milleks Sa korralikult pole valmistunud;

-       Ole ettevaatlik oma soovide sõnastamisega, Sulle ei pruugi meeldida need tagajärjed, mis hoolimatusega kaasnevad;

-       Enne ütlemist mõtle, eriti kui oled vihane. Sõnu ei saa tagasi võtta;

-       Pea padja alla panemisest ei tõuse kasu;

-       Endaga peab kõige paremini läbi saama;

-       Kui Sa ennast ei tunne, siis ei tasu teiste teemal sõna võtta;

-  Mitte kedagi ei huvita, mis Su sees toimub. Võta end kokku ja anna maailmale see, mida Sul heaolemiseks vaja on;

-       Viha on mõttetu energia kulutamine ja võtab võimaluse asju näha nii nagu nad tegelikult on;

-       Lein tuleb endast läbi lasta ja siis vabaks anda;

-       Minevikus elamine võtab tuleviku võimalused.

neli põlvkonda 1993ndal aastal