Harjumuse Ori ja hommikune Õige maitsega Kohv

Hommikune Jumalate Nektar

Mõtlesin, et alustan päeva vahelduseks teisel moel ja erroreid järgnes jadamisi. Sain aru, et loomingulisus võib olla ka viga ning otsustasin päevale uue restardi teha. Pole mõtet vastu tuult pressida. Lihtsam on  muster murda. Niisiis pakkisin end kokku ja vedasin välja. Õues on ulmeliselt mõnus Suur ja Helge Sügis oma krabisevas ja kahisevas olemises. Kulgesin poodi pikema tiiruga, et meeldiv kasulikuga sobitatud saaks.

Teine põhjus oli ka väljaminemiseks. Hommik peab algama kahe kruusi kohviga, siis saavad mõlemad silmad nägijaks ja aju seab end töökorda. Aga kohalikud hiired olid külmikust piima ära tarbinud. Hommikune kohvi peab olema täpselt Õige maitsega. Ärkamisega on lood sellised, et selles on omad rutiinid, mis käivitavad mõttetegevuse ning valmisoleku töö tegemiseks. Ja kui tavapärasest jadast miskit nihkesse läheb, siis võtab ärkamine ja töövõimeliseks saamine hulka pikema aja.

Olen aegade jooksul teadlikult õppinud vältima võimalike harjumuste teket, mis tekitavad sõltuvust ning mille toimumata jätmine või siis vales järjekorras toimumine teeb meele pahaks. Siiani on päris hästi õnnestunud. See hommikune ärkamise rutiin on üks vähestest, mis võib segaduse olemises tekitada.

Harjumuste kujundamine on tegelikult täiesti lihtne, metoodiline ja järjepidev tegevuste jada, kui seda teadlikult teha. Tuleb hoolega läbi mõelda, millist harjumust ja milleks ning kas seda üldse on vaja.  Siis tuleb juppideks lahata soovitava harjumuse ajaline ja tegevuseline ahel. Kõige parem on see kirja panna.

Suures plaanis on niipidi, et ettevalmistamiseks läheb päevakene-paar (sisekaemuslik lähenemine, et milleks ja kas üldse vaja on); siis tuleb ca nädalane rakendusfaas (mis on  kõige ebamugavam). Selle aja jooksul saab kohendada harjumust sobivaks ning seejärel pole muud, kui ca kuu jooksul teadlikult, püüdlikult ja järjekindlalt korrata. Nädal aega enda pidevat jälgimist ja ohjes hoidmist on paras enesedistsipliini ülesanne, kuid samas ka põnev. See, kuidas inimene ennast petta püüab ja moosima hakkab, see on tõeliselt tore sisedialoog. Kehtib lause – loll on see, kes vabandust ei lea.

Kuskil kuu aja jooksul muutub kõik teadvustamata tegevuseks ja ... ongi uus harjumus olemas. Harjumus kinnistub ca poole aasta kuni aasta jooksul. Pärast seda on teda keerulisem muuta ja murda, kuid kui samapidi tegutseda, siis võib ka kujunenud harjumusest vabalt lahti saada. Oluline on siinjuures see, et endaga peab kokkulepe olema ja teadvustama selle harjumuse tekitamise, muutmise või lõpetamise vajadust.

Ratsionaalne ja järjekindel tegutsemine annab alati häid tulemusi. Oluline on vajaduse ja teadvustamise äratundmise hetk leida. Üldse on endaga kokkuleppimine mahukas ja keeruline tegevus, sest mugavustsoonis püsimise nimel leiutab inimene enda jaoks geniaalseid põhjuseid.  Ja seda hoolimata sellest, et eesmärk, mida selle mugavustsoonist väljumise abil saavutatakse,  on enda jaoks kasulik.

Aja peatumine Varjudemaal

no mida veel?

Magus pühapäevane ajas kulgemine. Paljudele ei meeldi pühapäevad, kuid minu jaoks on nad vaikus lõppeva ja algava arginädala vahel,  kus Aeg on peatunud. Aastaid olen püüdnud pühapäeva jätta selliseks, et pole ühtegi kohustust, mida täita vaja on ja sisustan selle täpselt sellisest nagu soov on.

Tavapäraselt nimetan selle nn hülgepäevaks, kus lesin, heietan mõtteid, loen, pean mõne telefonikõne, vaatan jupiti telekat ning teen käsitööd. Nüüd anti roheline tuli väikeste aegade kaupa ka näputöö tegemiseks. Suurepärane. Elule hakkab jume tagasi tulema. Tegutsemisvõimalused avarduvad.

Poleks uskunud, et rõõmustan keemiaravi üle. Kõlab jaburalt, kuid tundub, et see ravi mõjub nagu Red Bulli reklaamis  kujutatud. Ilmselt ohjeldab seda agressiivset looma minu sees paremini kui eelmine raviskeem. Ka kohmakus on vähemaks jäänud ja koordinatsioon on paremaks muutunud. Kusjuures mõtlemisvõime pole aeglustunud ega ähmastunud. Reedel istusin ravitoolis ja tegin rahumeeles tööd.

Ja juhhuuu – neljapäeval kohtun füsioterapeudiga. Lõpuks ometi saan juhiseid, milliseid harjutusi lihaste ja koordinatsiooni parandamiseks teha tohin, et minust päris sültjat massi ei saa. Kõndimine on tore tegevus, kuid sellest jääb väheks. Inimene on ikkagi liikumiseks mõeldud loom ja kõik lihasegrupid vajavad liigutamist, et vähegi toonust ja mõnusat olemist tagada. Ilmselt endist painduvust ei ole võimalik kunagi taastada, kuid selle vanurile omase kohmakuse ja jäikuse saab pehmemaks ja mulle omasemaks vormida.

Kõike tuleb positiivse poole pealt vaadelda, kuid elukvaliteedi sisu on oluline ning selles järelandmiste ja võimaluste piiridesse kohandumine on ikka väga vaevaline. Eelmistel perioodidel, kui see ropp ravi liigeste ja lihaste jäikuste ning tundetusega lõppes, siis arst püüdis lohutada, et kliiniliselt on ju tegemist terve inimesega ning ma peaks meeles pidama, et peaks hakkama arvestama ka ealiste iseärasustega. Et ma olevat isegi vähimate kadudega kogu sellest organismi ruineerivast ravist välja tulnud.

Tõesti, kõikide meelte tundlikus vähenenud veerandi võrra, sh kuulmine, nägemine ja haistmine ning ma peaks rõõmustama. Aga inimene on kohanemisvõimeline ja õppisin uues režiimis toimima. Ja kui ma täna mõtlen, et ma olen uue kohanemise faasis, siis mind absoluutselt ei lohuta see teadmine, et mul on ealised iseärasused.  Kui ma 45-aastaselt suutsin veel jala kaela taha panna, siis viis aastat peale organismi ahermaaks muutmist ei rõõmusta mind teadmine, et saapaluku kinnitõmbamiseks pean kükitama, sest kummardamine on eluohtlik. Aga need on detailid selle suure pildi juures ja siinosas olen arstiga nõus, et seni kuni hingamine ja liikumine on võimalik ilma valuta ja argipäevaseid olmetegevusi saab aeglases tempos tehtud, seni on veel kõik hästi.

Kokkuvõttes on kõik toimimises ja arenemises, nii et rõõmustamiseks on põhjust küll ja veel. Head pühapäeva!

Maailmade kokkupõrked, ehk My Way is the Highway

Kas minu maailm mahub Teie universumisse?

Igal indiviidil on tema oma maailm, mida sageli ka omas mullis elamiseks/olemiseks nimetatakse. Ja õige ka. Selleks, et mitte Suures Maailmas kildudeks hajuda ja end mitte päris ära lahustada lasta, on oluline, et oma mull turvaliselt koos püsiks ja seal sees hubane ja mõnus olla oleks. Kuid inimene on sotsiaalne liik ja karjaloom (väheste eranditega).

Turbulents tekib ja ohtlike või traagiliste tagajärgedega tuleb tegemist teha siis, kui suhtlemiseks läheb. Siinkoha võib vabalt paralleele tõmmata liiklusega ja selles oleva kultuuri või kultuuritusega. Võiks ju öelda, et kui ei taha, siis ei pea ju autoga sõitma, kuid liikluses oleme ühel või teisel moel kõik. Ja suhtlemise puhul kehtib sama. Tahad või ei taha, aga vähemas või suuremas mahus tuleb suhelda. Isegi siis, kui väga ei taha.

Ja nii need mullid siis tõukuvad-tõmbuvad-põrkuvad. Palju ebameeldivat saab vältida, kui kasutada suhtlemises elementaarset viisakust ja avatud ning sõbralikku lähenemist. Kuid ma arvan, et suures plaanis jääb see ulme valdkonda kuuluvaks sooviks. Kõik on vaid inimesed ja ei ole keegi meist 24/7 positiivse ja rahulise ellusuhtumisega.

Osa meist saabki oma päeva  nn positiivse energia sellest, et loob negatiivse õhkkonna ja naudib siis turris inimeste seltskonnas olemist ning ei unusta leeki õhutamast, kuid tundub, et lõke kustuma hakkab. Tavapäraselt on nad meie hulgast need, kes teavad täpselt, mis kellegi elus toimub ja mis on teiste inimeste väärtused ning see uudistevoog on lakkamatu. Selliseid inimesi tabab sageli üllatusmoment, kui mänguga kaasa ei minda, vaid pööratakse kogu see olemine huumori abiga positiivsesse suunda tagasi. Õnneks ei ole neid üle kriitilise massi piiri ja tangot ei saa üksinda tantsida, ikka on vaja partnerit, muusikat ja roosi ikka ka.

Kuna kulgen palju avalikus ruumis, siis tegelen sageli inimvaatlusega. Mind siiani hämmastavad ja panevad mõtlema tigedad vanainimesed, kes on oma olemises üdini agressiivsed. Ma ei saa sellest aru. Kord ma sekkusin ühe vanainimese monoloogi, kui ta lähedal seisvatele teismelistele selgitas, et nood peaksid maani kummardama vanainimeste ees, sest nad on neile võlgu. Ütlesin, et kui noored on võlgu vanainimestele eilse eest, siis vanainimesed võlgenvad noortele tänase ja homse, nii et kui ta tahab rahus edasi eksisteerida, siis võiks kasuta terviklikku lähenemist. Siis tõmbas vanainimene  musi krimpsu ja pööras oma tigeda pilgu aknast välja. Sai rahulikum. Need ei ole üksikjuhtumid, vaid need  korduvad väga sageli ning on jõulised. 

Vanainimesed peaksid olema väärika enesehinnanguga ja mõistvad. Nende käes on tohutu kogemuste pagas ja hunnikute kaupa võimalusi, mida jagada. Aga kui jagatakse vaid viha ja negatiivses võtmes halvustavaid silte? Mis annab neile algkoolilaste või siis teismeliste ründamine või halvustamine? See ei ole torisemine ega heatahtlik nokkimine, see on ehedal kujul agressiivsus. Õnneks verbaalsel tasandil, kuid sõnad võivad palju rohkem haiget teha. Ja kuidas need väiksed ja kasvavad inimesed peaks siis austuse ja lugupidamisega suhtuma vanadusse. Ja kuidas neist saavad kasvada mõistvad, helged ja avatud inimesed, kui neid sootsiumi vanem osa kohtleb kasvamise aegu kui pätte, kaabakaid ja hukkaläinud noorust?

Öelge nüüd, et kui ei meeldi, siis ära kasuta ühiskondliku transporti:), aga neid tigedikke on igal pool: tänaval, kaubanduses, haiglas jnejne. Minu suureks rõõmuks ei ole kõik vanainimesed sellised, kui piisab päevas kord ühe sellisega kohtumisest, kui ma mõtlen, et mis on nii  koledat selle inimese elus toimunud, et ta hing nii krimpsu ja kitsaks on jäänud, et kogu see valu selles võtmes väljavalamist vajab?