I feel good...

I feel good...

Maikuu lehvitab tervituseks uksevahelt. Nädalad mööduvad nagu rongivagunid ülesõidu juures vaba läbipääsu oodates. Kohati on orienteeruja tunne sees: kontrollpunkti läbides on pilk juba järgmise juures. Silm haarab tervikut, määratleb trajektoori ja siis ülejäänud kaob, jääb vaid see suund, mis sinna järgmise kontrollpunkti juurde viib. Samas on kõik nii põnev ja hulgim positiivseid elamusi ning emotsioone, et pole eestlasele omaselt ka millegi üle hädaldada. Pealegi omad valikud.

Olen kevade-ootamise lainel, kuid kalendrisse vaadates tundub, et tuleks end ümberhäälestada hoopis suve-ootuse lainele. Õue minnes on õhk mõnusalt kevadet täis. Tõsi, vahel sajab seal ülalt maapoole tundmatu päritoluga ollust, mis kevadele väga kohane pole, kuid need lõhnad ja päike on tõeline energialaks olemisele.  

Kuidas mul läheb? Ainult hästi. Eelmisel sügisel kavandatud teed ja rajad hakkavad moodustama võrgustikku ja liiklemiseks valmis saama. Elu peapeale pööramine ja kogu elukorralduse ringimängimine ongi ajamahukas ja ka pingeline. Selle-eest on esimesed tulemused alati magusad.

Iga sellise  magusa tulemushetke nautides mõtisklen selle üle, kui oluline on tegeleda sellega, mis huvi ja rõõmu pakub ning milles hea ollakse. Ma poleks suutnud seda kõike teha, kui oleksin pidanud valima midagi, mis on vastumeelne või ei anna peale kohustuste täitmise ja sissetuleku miskit.  Alati läheb meel nukraks, kui kuulen kedagi rääkimas, et tegevused või töö ei paku midagi ja seda peab tegema, sest elamiseks on vaja sissetulekut. Niipidi on ikka väga kurb elada.

Üle-eelmise nädalavahetuse aegu saabunud sisemine rahu kestab. Sees on tunne nagu paitaks hilissuve päikesepaiste nisupõldu, selline voogav rahulolu. Aeg-ajalt ümisen: I feel good....tararaaraaarammm. Seega on tagumine aeg organismi igast viimasest kui rakumembraanist seda olemist läbi lasta ja akud ääretasa täislaadida, et jaksaks olla ja edasi minna, sest miski siin ilmas pole igavene ja kõik on pidevas muutumises.

Helget Kevadet!