pühapäev, 24. september 2017

Veel arutlusi õpetamise teemal

Kui ma eile loengutepidamiselt kodupoole lonkisin, siis leidsin endalt küsimast, et kuidas ma nn õpetamiseni olen jõudnud? “Niinimetatud” sõna õpetamise ees kasutan sellepärast, et ma juba jupp aega ei pea õigeks (tekitab minus väga vastakaid tundeid) selle mõiste kasutamist oma tegevusele.

Nii et jätkuks eelmisele postitusele vahendan enda ja ühe koolitaja mõtteid/arutlemist mõistete õpetaja/õppimine kohta. Olen kirjutanud ka eelnevalt, et nn klassikalise kantslijutluse ajad on jäädavalt möödas.

Üks meie koolitajatest Kristel Jalak arutles õpetaja/lektor/koolitaja mõiste üle ning ütles muuhulgas, et tema jaoks on lektor pigem solvava maiguga. Kaasneb see tunne sellepärast, et kui koolitatavad vaatlevad loengupidajat muigvel näoga, et tuleb keegi kuskilt ja hakkab targutama, et tegelikult.... osalt õige ka ja osalt...aga mitte see pole oluline. Tagasi mõtte juurde.

Arutluse käigus jõudis ta ajalooni, et klassikaline õpetamise meetod (loeng) on pärit ajast, kus kogukonnas oli üks (või siis mõni, aga igal juhul vähemus) lugemisoskusega inimene ja selleks, et algselt piiblit lugeda või raamatutest tarkusi või ajalehtedest uudiseid (ehk siis uusi teadmisi) edasi anda, siis see üks oskaja luges kuulajatele tekste ning sealt kasvas välja klassikaline õpetamise meetod.

Ajad on muutunud ja inimesed koos nendega. Me oleme ammu kirjaoskaja rahvas. Tänasesse päeva ja eriti täiskasvanud inimesele uute teadmiste/kogemuste edasiandmiseks/omandamiseks ei sobi enam monoloogi pidamine. Põhus lihtne - see pole efektiivne. Kasutegur on madal ja ressursikulukas ka. Lisaks on vahepeal teadlased uurinud, kuidas täiskasvanud inimene kõige paremal moel uusi teadmisi/kogemusi omandab.

Sestap jõudis Kristel Jalak aruteluga sinnamaale, et tema isikliku nägemuse kohaselt sobiks tänasele täiskasvanud inimese koolitajale mõisted: arengunõustaja või arengukonsultant, mis sellele tegevusele ja selles kasutatavatele meetoditele oleks kohasem kasutada.

See arutluskäik ja tulemus vastab ka minu sisemisele äratundmisele. Ma ei saa/ei edasta kuulajatele pelgalt fakte ega ka mitte absoluutset tõde, vaid vahendan võimalusi uute teadmiste/kogemuste omandamiseks. See on interaktisoon, mis eeldab auditooriumisolijate aktiivset osavõttu. Ma saan edasi anda seda, mida kuulajaskond on valmis vastu võtma. Ja kuidas seda teha, see on peamine efektiivsuse võti. Õnneks on palju-palju erinevaid meetodeid, mis ei abista ainult mind, vaid on abiks ka uute teadmiste omandamisel.

Aga kuidas ma siis oma näpu nn kuradile andnud olen? See on tulnud täiesti salamisi. Kunagi sajandi algusaastatel pöördus minu poole ühe ülikooli esindaja ja uuris, kas ma oleksin huvitatud tudengitele edasi andma teadmisi Euroopa Liidu institutsioonidest ja dokumentatsioonist. Olin sellel ajal aktiivselt EL-i institutsioonide vahel toimetamas ja osalesin ka mitmes töögrupis ning sellealane teadmine alles hakkas Eestis levima. See oli uus ja põnev väljakutse ning muidugi olin ma nõus (peale sügavat nõupidamist perekonna ja oma ajakvaga). 

Ja sealt edasi tuli kõik kuidagi sujuvalt: üks aine ja siis järgmine ja veel ja järgmine kool...avatud koolitused jnejne. Tänaseks on ilmselgelt ülekaalus teadmiste edasiandmine ja vähemuses reaalne töö neis nn õpetatavates teemades. Kuigi täiesti reaalset töötegemist ma ei lõpeta, sest valdkond muutub nii kiiresti, et ma kaotaks oma professionaalsuse ja ei oleks enam pädev nn õpetajana. Ka on see töö siiani piisavalt põnev, et ma ei raatsiks loobuba...ei ühest ega teisest, sest mõlemad suunad on siiani väga suurt rahuldust pakkuvad. Eks aeg näitab. Kogemus ütleb seda, et mingil ajal tulevad ristteed, kus tuleb valikuid tegema hakata.


Palju Head!

6 kommentaari:

  1. Kadunud Urmas Petti rääkis omal ajal ühes loengus midagi sellist, et loenguvorm tuli koos reformatsiooni ja vastureformatsiooniga. Keskajal oli vähemalt ülikooliõpe käinud rohkem seminari ja väitluse vormis, sest sklolaarilt eeldati väitlusoskust ja seda pidi üksteise peal teritama. Aga usulõhega tekkis kohe mure, et kui tudengid oskavad hästi loogikat ja väitlust, siis võivad nad oma peaga mõeldes valele poole lõhet sattuda - ja niimoodi siis asuti kummalgi pool lõhet rangelt loenguid pidama, et oleks kindel, et õppurid ikka õige õpetuse saavad.

    Nii et suhteliselt uus asi - varauusajast saadik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tundub täiesti loogiline. täna mitte enam asjakohane, kuigi mõnedes riikides võib see ka nii praegu olla. aines (st kuidas õpetada) on põnev. olen päris palju lugenud selle kohta ja ka aegade jooksul kuulajaskonnalt uurinud, et mis on nende jaoks sobivam, kas ainult kuulata või siis aktiivselt osaleda. aktiivse osaluse all mõtlen just neid väitlusi, arutlusi, seminare jms. viimased viis aastat olen täheldanud ka seda, et pelgalt loengutest ei piisa. sestap olen modifiteerinud meetodeid ning see kombinatoorika on andnud palju paremaid tulemusi just õppurite jaoks. kuidas ma seda tean? olen aastate jooksul anketeerinud kuulajaskonna ning analüüsinud tulemusi. väga üheselt võib järeldada, et kui uusi teadmisi saab kohe rakendada, siis on kasu nende jaoks suurem.

      Kustuta
  2. Igasugune info jagamine millele järgneb kontrollimine on õpetamine ja kui õigesti meeles on, siis kiidetakse heaks. õpetamisel ja õpetamisel on vahe üks on hariduse andmine teine võimule allumise õpetusega kiiritamin meetodid on sarnased vajadus pidevalt muuta kuna muidu kaob võim käest.
    ma sooviks õnne selle kadalipu läbimiseal nii,et kes piruka juures need on õnnelikumad nendel ongi palju head alati. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma ei saanud päris hästi aru, mis kommentaari sõnumi sisuks on. algus on arusaadav, st õpetamise osa. võimuteemast laiemas mõttes ma ei kirjutanud. arutlesin teemal, kuidas täiskasvanud õppijale uusi teadmisi ja kogemusi võimalikult sõbralikul ja efektivsel moel edasi anda.

      kui kommentaari Autor mõtles, et ka õpetaja realiseerib võimu läbi õppuri, siis see pole päris see mõte. kindlasti saab ka läbi autoritaarsuse ja autokraatia õpetaja olla. iseasi, milliseid tulemusi see annab.

      tänasel päeval siin meie maal uurivad kõik koolid õpilaste tagasiside kaudu õpetajate sobivust keskkonda ja arvestavad ka sisuliselt nende küsitluste tulemustega. ning käskivas ning patroneerivas vormis teadmiste edasiandmine jääb üsna lühikeseks.

      võimumängud üldises plaanis las jäävad mõneks teiseks arutelukohaks. kuigi ka see eema on intrigeeriv.

      Kustuta
  3. Olgem ausad - õpetajal/juhendajal/õppejõul/mentoril/lektoril peab olema karismaatilisust, esinemisoskust ning teadmised sellest, millest ta räägib ja kogu auditoorium sööb tal peost.
    Poleks paha tuletada meelde ka retoorika nurgakivi - tunne oma publikut (ma arvan, et pole vaja öelda, kes seda lausus) elik kohanda oma õpetused vastavalt kuulajaskonnale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. täiesti nõus. nii või naa (eeldusel, et teadmised on edasiandmiseks piisavad) taandub kõik isiksuseomadustele. seda on ka elu näidanud, et ülihead eksperdid ei pruugi olla head õpetajad ja vastupidi.

      retoorika ja artikuleeritud kõne jms esinemisoskused on ääretult vajalikud ning palju muud veel. õige on ka see, et peab tajuma publikut. mingil ajalhetkel tajusin, et õpetamine sarnaneb mingis mõttes lavakunstiga, kuid sisuks on teadmiste edasiandmine.

      üks suurematest tunnustustest omal ajal oli olukord, kus tudengid aine lõppedes uurisid, et ka mul nendega veel mingeid tunde tuleb ja kui ma vastasin, et ei, siis nad läksid ja kirjutasid õppeosakonda sellekohase pöördumise. selline tulemus liigutas mind väga. ja alati on õpetajal ju sisemine teadmine olemas, kas kuulajaskonna tähelepanu on teemal või kuskil mujal.

      aga selleks, et auditoorium tahaks olla selles teemas ja ruumis koos õpetajaga on vaja ka õpetajapoolset soovi teha seda tööd ja pühendumist. pelgalt nn ärategemisest on vähe kasu. isegi siis, kui olla karismaatiline, esinemisoskuse ja piisavate teadmisega.

      ehk siis kogum saab olla tervik ning jah, vaja on mõlemapoolset soovi.

      palju head!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...