Äärmuste-eri

Äärmused on teatavasti terve mõtlemise surm. Pühendunud olemine sektorile, mitte tervikule, tekitab olukorra, kuid tõstetakse esile üks osa millestki ning ei arvestata tervikut. Kehtib iga asja puhul. Olen eeskujulik autojuht, kuid masin, millega liiklen on tehnokontrollis käimata või lähen vales kohas üle tee, aga vaatan ennem hoolega kahele poole jnejne.

Söömine ei ole eesmärk omaette ega altar, mille poole peaks kummardama ja terve oma olemise seadma. See on üks osa elamisest. Iga mõtlev inimene teab, et toitumine on üks (justnimelt üks) tervena elatud elu vundamendikividest. See ei peaks olema teadvustatud tegevus, mille toimumisele eelnevad kalorite numbrid või toiteväärtuse tabelid silme ees.

Kui toitumisalane teema on primaarne peale väikelapse-east väljakasvamist, siis on juba tervik nihkes. Inimene vajab teatud hulga kvaliteetseid toitained loomulikuks funktsioneerimiseks või siis normaalseks arenguks. Lapsevanemaks saades käivad tõesti igasugu tabelid silme ees edasi-tagasi, et kõik vajalik ja väärtuslik lapseni jõuaks ning ta eakohases arengus suudaks püsida. Siinkohal on asjakohane lapsevanemal omada kontrolli toidulaua üle. Kuid jällegi, see ei ole üks ja ainus teema, millega vanemad lapse kasvatamisel tegelevad.

Täiskasvanuks saades peaks inimeses olema see alateadlik käitumine. Ta tunneb end ja oma organismi ning teeb valikuid lähtudes sellest. Terve elukorralduse orienteerumine läbi toidukorra on kultuslik lähenemine. Tervislikel põhjustel niipidi lähenemine on veel kuidagi arusaadav, kuid kui päeva kogu tegevus toimub läbi toiduprisma, siis on jama majas.

Iga täiskasvanu teeb omi valikuid oma võimaluste piires, kuid peab arvestama tervikut. Kuskil on piir, üle mille ei saa astuda, et kellegi toidu-eelistusi/valikuid hindama hakata. Samahästi võiks riigid tootjatele hunnikute kaupa hagisid esitada, et mis toodate jama, mille tarbimisel inimesed haigestuvad. Argument, et tarbija peab ise oskama valikuid teha, et oma tervist mitte kahjustada, ei päde. Pakenditel peaks punases ja hiiglama suures kirjas olema, et üle X koguse tarbimisel haigestud diabeeti või südameveresoonkonna haigustesse vms, mis jätkuval tarbimisel võivad lõppeda surmaga (analoog suitsupakkidel olevate kolepiltidega).

Tegelikult on meeltele kõige lihtsam olukord, kus kõik kahjulik ja paha puudub elamisest.  Aga selle valiku, mis on kahjulik ja paha, teeb Inimene ise, mitte naaber, sõber või kolleeg. Me teeme oma valikuid ise ja elame ka nende tagajärgedega ise. Kui need valikud ja otsused kellegi elu ohtu ei pane või elu elamast ei sega, siis igasugune näpuga näitamine ei ole asjakohane. Hinnangu andmine selle najal, et mul ei oleks või ei olnud ja ma ise ei tee või ei teeks, ei ole argument. See on osa individuaalsest tervikust, millel ei ole kaasinimese tervikuga mingit pistmist. Valikuvabadus seni, kuni me arvestame kaasinimestega ja ei kahjusta ennast või teisi. Ja maailm on oluliselt helgem paik, kus elada!