laupäev, 22. juuli 2017

Mõtterongid on väljunud vahejaamast...


Kolmas päev mittemidagitegemist on alanud, on tunda väikest huvi maailma vastu ja tahtmine midagi toimetada luurab ka fookuse serval. Kui veel päeva edenedes olemine tugevam saab, siis istutan paar toataime ringi. Orhideelapsukesed kosuvad kenasti ja ümberistutamise käigus pole ükski neist kehva enesetundemärke avaldanud. Kastnud veel pole, kuid pritsinud iga päev. Õied on kenasti alles ja pungad hakkavad puhkemisasendit saavutama.

Tundub, et vajutasin viimasel hetkel pidurit. Puhkamine on organismile ja mõttetegevusele väga oluline. See viimaste aurude peal toimetamine ei anna ka kvaliteetseid tulemusi. Vana tõde eksole, kuid Inimene on kohati päris masohhist. Ikka mõtleb, et natuke veel ja siis....

Mis eestlastel on selle enda vigasekstöötamisega? See on mõte, mille üle palju juurelnud olen. Kogu aeg peab mingis rattas vuhisema nii, et sädemed taga.  Kui tööd ei raba, siis peab kuskil tervist murdma või maale talgutele tõttama, sest kuidas niisama ikka olla. Tulevad veel viimati lollid mõtted pähe. Kui organism pidevas kurnatuse piiril on, siis tuntakse end millegi väärilisena. No tõesti, see ei taga pikemas perspektiivis tervena elatud elu. Seda ei vaimses ega füüsilises mõttes.

Enesepiitsutamine on ilmselt kristliku religiooni pärand, mida usinasti viljeletakse ka tänastes oludes. Selle patuse pärandi väljarookimine kestab ikka inimpõlvi. Usk on Inimesele eluliselt vajalik. Häda saabub siis, kui usust religioon saab ning see võimu vankri ette rakendatakse. Seda on ajalugu korduvalt tõestanud. Vana tõde on ka see, et ateistid on ka usklikud, st usuvad seda, et ei usu.

Põlvkondadevahelise mustri murdmine ei ole kerge. Asendustegevused ei anna tulemusi. Lhtsalt olud saavad uued nimetused, kuid sisu jääb samaks. Endaga on üldse keeruline hästi läbi saada. Kui lapsepõlves sissejuurutatud mustreid harutama hakata, siis leiad end ikka korduvalt kuristiku servalt ja  mõtled, et milleks kogu seda jama vaja on, kuid teisiti ka ei saa, kui juba alustanud oled. Ja nii see läheb. Lõim lõime kaupa vaatled, seod lahti ja siis põimid uuesti ja nii lõputult, sest ühe koha lahtiharutamine tähendab kohe järgmise Gordioni sõlme leidmist.

Ja nii need mõtterongid vaikselt vuramist on alustanud. See on ilmselge märk sellest, et olen akude laadimisega peagi ühel pool ja võin jätkata sealt, kus pooleli jäin. Vahel on tore argirutiinist välja astuda ja olusid eemalt vaadelda ning tunda Aja kulgu...



4 kommentaari:

  1. Olen sarnaseid mõtteid mõlgutanud oma laiskust filosoofiliselt põhjendades. Mulle tundub, et "tööharjumusest" võiks nimetada ka terminiga "orjameelsus". Ühest küljest on töötamise vajadus põhjamaa elanikel seotud enesealalhoiu instinktiga, suvel pead rabama, et talve üle elada. Hiljem muidugi promosid võõrvallutajatest maaomanikud töökust, et talupojad ikka mõisa heaks rabaksid. Vanaema talust pärit linikul on tikand: "Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi". Muidugi on seal tõetera sees, samas mina lasen kaasal tulevastele põlvedele tikkida liniku motoga: "Kas töötada et elada või elada et töötada" ;)

    Ise olen suutnud leida mõnusa tasakaalu juhindudes põhimõttest: töötan just niipalju, et normaalselt ära elada. Õnneks võimaldab töökoht aeg-ajalt ületunde teha, mille eest antakse kahekordselt raha või kahekordselt vaba aega. Olen alati aega välja võtnud, et oma olematut kolmenädalast puhkust viisakaks kolmekuuseks venitada. Kuna töö iseenesest niikuinii pingevaba siis 16 tunnine tööpäev kord paar kuus märgatavat ülekoormust ei tekita. Koduski kipun ülepingutust vältima, millest annab tunnistust kaks nädalat niitmata muru :P Hingelt looder nagu ma olen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellest "lühikse suvega talvevarude kogumise" järelduseni olen ka jõudnud. Tänaseks kestab see aga terve pimeda perioodi takkaotsa. Kui talupidamise juures said nad talvel pisut hõlpu, siis kaasajal rabatakse aastaringselt. Tõsi, see trend on õnneks tiba langevas seisundis ja ka vanuserühmapidi erinev, kuid siiski.

      ma ka üritan leida taskaalu ja seda täiesti teadlikult. Kuid kui mõni järjekordne põnev olustik saabub, mis lahendamist vajab, siis võin ma vabalt end 16 tunniks tööd tegema unustada. Lammas, ma ütlen.

      miskipärast kohandub inimene oludega aegviiteliselt. ja ega see muru eest ära ei jookse, kui ta ka kolm nädalat niitmata on. meenutan ikka vanaonu ütlemist, et asjad, kulla laps, on ikka sinu jaoks, mitte sina nende jaoks. vahel läheb fookus nihkesse ja siis on aeg peeglisse vaadata, ei muud.

      head suve!

      Kustuta
    2. Tänud, aga minu suvi sai puhkuse mõttes läbi :P Samas positiivse poole pealt lahendasin muru probleemi innovatiivselt ja lasin lapsel ära niita. Kasutagem lapstööjõudu seni kui saadaval on ma ütlen :) Mõistlik vanaonu sul!

      Kustuta
    3. vot selle töökasvatusega on täiesti omamoodi lood. huvitav, kus see tööharjumus, vastutus ja kohusetunne tuleb, kui seda nn emapiimaga ja jooksvalt sisse ei kasvatata? peres on ikka igaühel oma vastutusala:) ei ole nii, et vanemad on ATMid ja siis kui linnupojad lennuvõime peaks saavutama, siis tuleb magic trick, ehk sünmus (nt laps saab teovõime, ehk 18-aastaseks) ning rakendub uus tarkvara jupp, millega paigaldatakse kogu täiskasvanuea komplekt... mis oleks muidugi tore ja vanemama võiks lihtsalt sinnamaani looderdada.

      aga vanaonu oli aus:) väljalaske-aastaga 1898 ja Krulli tehase eluaegne treial, kes teadmata miskit sõnast innovatsioon parandas ära kõik, mille keegi ära loopis ja suutis nõukaaegsetest heeringakarpidest ja muust vanavarast teha mu vennale puldiga auto, kui oli ca aasta 1973 (siis kui ma 1.klassi läksin). Sain meie pühapäevaste jalutuskäikude aegu vanalinnast teada rohkem, kui hiljem ühegi giidi abil:)

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...