Argipäev Varjudemaal

Selleks, et end hästi tunda, vajab Inimene rutiini. Midagi, mis on korduv, kindel ja loob meeldiva äraolemise. Olen olemuselt selline aeglane ärkaja. Nii aeglane, et koolis käies jäin esimese tunni ajal sageli magama, sest ärkamise ja koolijõudmise vahele jäi ainult pool tundi ja see ei olnud piisav, et mu teadvus ka sellest aru saaks, et nüüd olen üleval. Mingil hetkel tüdinesin õpetajate ilkumisest ja hakkasin ärkama nii palju varem, et jõudsin jooksmas käia. See aitas palju.

Hilisematel aegadel, kui lapsed väiksed olid ja töises elus järgnes nn kontorietapp, tekitasin rutiini, kus tõusin vähemalt poolteist tundi ennem väljaminekut. Siis sain rahuliselt päeva alustada ning päev ei alanud tundega, et ma kuskile ei jõua ja midagi ei unusta. Mingil ajal lapsed naersid, et see, et ema püsti seisab, ei tähenda seda veel, et ta ärkvel on.

Nüüd, kus Aeg tähendust ei oma, kujunes uus rutiin. Ärkamine on protsess, mille käigus valmistan ette päeva tegevused ja häälestan end päeva sisule vastavale mõtlemislainele. Hoolimata sellest, et mul on piirangud füüsilisel toimetamisel, on jäänud kohustused, mida järjekindlalt täitma pean. Peamised suhtlemisvahendid, mis jäänud on, on arvuti ja telefon.  Õnneks elame riigis, kus on võimalus enamus tegevusi teha ilma, et peaks kuhugile kohale minema.

Päeva jaotamine annab hea enesetunde. Teed asju enda jaoks sobivas järjekorras ning õhtuks ei ole tunnet, et Aeg oleks mahavisatud. Ja kuna olen sarilugeja ja suudan kuhjade kaupa ideid genereerida, siis kohati endiselt on tunne, et 24 tunnist ööpäevas on vähe. See oli huvitav avastus ja täna saan ma aru sellest, kui pensionärid väidavad, et elutempo on kiirem, kui ennem teenitud puhkusele minekut.

Millest ma Varjudemaal olles puudust tunnen? Kõige suuremat puudust tunnen sellest, et ma ei saa käsitööd teha. Taban end pidevalt Printerestist uurimast huvitavaid ideid, mida teha võiks ja siis kisab mõistus, et stopp, see pole minu jaoks. Ootan igatsusega järgmist kompuuteruuringu tulemust, mis ütleks, et mu selgroog on piisavalt tihedaks muutunud, et saaksin naasta oma harjumuspärase käelise tegevuse juurde.

Käsitöö on olnud parim vahend oma ideede realiseeritavuse määratlemiseks. Ega asjata ei öelda, et peenmotoorika pidevas tegevuses hoidmine tagab tulemusliku mõttetegevuse ja aitab pingeolukordades säilitada selget meelt. Kõik oma parimad tulemused olen saavutanud näppude liigutamise ajal. Tänaseks on lubatud vaid ortopeedilise palli mudimine, kuid millest mulle jääb väheks. Mõte, et vaim on valmis ja liha on nõder, on täiesti asjakohane.

Nii et üldiselt Varjudemaal elamine ei erine oluliselt Elu Kiirteel olemisest. Ikka on aja planeerimine, tegevuste valik ja ajatabelisse mahutamine ning järjekorda seadmine, analüüsimine ning järgmiste eesmärkide seadmine. Lihtsalt eelneva ajaga võrreldes on muutunud  prioriteedid, tegevuste sisu ja neile kulutatud ajamaht.